The national elections are held next month. One of the debated topics is same-sex partnerships. I published an article in support of gay marriage in the biggest-selling national newspaper Postimees. The article is not in English.
Artikkel avaldati Postimehes.
Valimised on ukse ees ja riigikokku püüdlemisest on Eestis saanud nakkushaigus, millesse on haigestunud iga teine laulja, sportlane ja reporter. Välja arvatud mõned üksikud sõnavõtud, on kandidaatide äraleierdatud ja tüütu retoorika kõrgematest palkadest, odavamast toidukorvist ja kindlatest tööpaikadest inimest lollitav. Kirevast klounaadist ja egokesksest eneseupitamisest on aga hoopis tähtsam erakondade suutelisus ajaga kaasas käia.
Mis teeks Eesti ühiskonna ja majanduse reaalselt edukamaks, on suurem tolerantsus kaasmaalase vastu. Üksteise erinevusi aktsepteerides on inimesed omavahel vähem võõrastavad, riiakad ja vaenulikud. Suurem tolerantsus ja inimlikkus sillutab ka tee stabiilsema majanduseni. Olen 3-es riigis elanud ja elu on kõige parem seal, kus segunevad edukalt erinevad kultuurid ja vähemused.
Antud juhul pean suurema tolerantsuse all silmas homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist ja samasooliste abielude legaliseerimist. Töötasin aastaid The Economist'i ajakirjas Londonis, kus osa ajast tegin koostööd ka Eestis tuntud Edward Lucas'ega. Hoidsime mõlemad imetillukese ja maailmastaabis täiesti tähtsusetu Eesti lippu kõrgel. The Economist on juba paarkümmend aastat samasooliste abielude legaliseerimise eest seisnud, argumenteerides, et homoabielude vastu ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, poolt aga on mitmeid (vaata siia, pane tähele artikli kuupäeva ja siia). Kui The Economist oleks sama vaenulik ja ignorantne väikeriikide suhtes, nagu seda on Eesti poliitikud oma riigi vähemusgruppide, ei oleks ajakiri pooltki nii edukas. Ebainimlikkus ja ebastabiilsus ühiskonnas ajab nii heterod kui homod mujale paremat elu otsima. Kui erudeeritud president Toomas Hendrik Ilves ajakirjas lõunal käis, kutsus ta mind Eestisse tagasi. Ajud olevat riigist välja voolamas. Eelmine aasta käivitas president kampaania "Talendid koju tagasi!". On ekslik arvata, et vaid kõrgem palk hoiab eestlasi välismaal. Mina tean paljusid kaasmaalasi, kes on üle terve maailma vägagi madala palga peal. Rahast hinnatakse rohkem vabamat elu.
Homofoobia käib tavaliselt käsikäes ksenofoobia, rassismi, elitarismi ja soolise ebavõrdsusega. Tugevam ühiskond ei ole mitte see, kus takerdutakse segregatsiooni soodustavatesse traditsioonidesse, vaid see, mis suudab ajaga kaasas käia ja intelligentselt edasi areneda.
Samasooliste abielud on legaliseeritud paljudes riikides maailmas: Argentinas, Belgias, Hispaanias, Hollandis, Islandil, Kanadas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mehhikos, Norras, Portugalis, Rootsis ja mitmetes Ameerika osariikides. Luksemburgis, Nepalis, Sloveenias, Soomes ja SuurbritanniasAndorra, Austraalia, Austria, Ecuador, Gröönimaa, Iirimaa, Colombia, Prantsusmaa, Saksa, Shveits, Soome, Suurbritannia, Tšehhi, Taani, Ungari, Uruguay, Uus-Meremaa ja Venezuela. jõustuvad varsti vastavad seadused. Lisaks veel pikk ja kirev nimekiri riike, kus on samasooliste partnerlusseadus fikseeritud:
Mis takistab Eesti poliitikuid ühiskonda paremini teenimast? Toon ära mõned tüüpilised vastuväited, vabandused ja ettekäänded, miks samasooliste abielud ei olevat Eestis võimalikud.
1. Kas homoseksulaasus on kaasa sündinud või omandatud orientatsioon? Kui mujal maailmas on homoseksuaalsus normaalne ja aktsepteeritud osa inimesest ja samasooliste abielud vastavalt fikseeritud, elab Eesti poliitik ikka veel pimedas keskajas või kommunistlikus Nõukogude Liidus ja arutleb, kas tegemist pole ikkagi hälbe või õpitud orientatsiooniga.
Hiljuti väitis Riigikogus IRL-i esindav Liisa Pakosta, et uurijad olevat esitanud väiteid "kultuuriliste mõjude olulisuse kinnitamiseks" (link). See väide ei vasta tõele. Ükski rahvusvaheline uurimistöö homoseksualismist ei ole tõestanud, et tegemist on õpitud seksuaalorientatsiooniga. Tunnen huvi, millistele uurimistöödele Pakosta täpselt viitab.
Seksuaalsus - hetero, bi või homo - on kaasa sündinud. Kui nii ei oleks, siis kust õpib laps, kellel on heteroseksuaalsed vanemad ja õed-vennad, homoseksuaalsust? Nagu kõikjal maailmas valitseb kerge naiste protsentuaalne ülekaal, on looduses kuni 10% bi- ja homokalduvustega inimesi. Ma ei tea ühtegi homoseksuaali, kes õppis selleks televiisorist, koolis või vanematelt.
2. Väidet, et piiblis ei olevat homoseksuaalsus lubatud, kuuleb ikka aegajalt. Samas orjapidamine ja mitmenaisepidamine on lubatud, lisaks veel paljudele teistele iganenud seisukohtadele, kommetele ja traditsioonidele. Maailm on vahepeal edasi arenenud, planeet Maa ei olegi lame nagu piiblis väidetakse ja Eesti riigikord ei ole teokraatlik. Mis piiblis on kirjutatud, jäägu kiriku raamidesse.
Minu vanaisa algatusel, kes oli Eesti Luterliku kiriku abipeapiiskop ja Nõmme Rahu koguduse praost, toimus kirikusiseselt mitmeid liberaalseid reforme, mida tänapäeval iseenesest mõistetavana võetakse. Kiriku humaansus ei ole patt.
Eesti Luterlikule kirikule sarnane mudel Rootsi Luterlik kirik laulatab homoseksuaalseid paare (link). Sama teevad ka paljud teised kristlikud usulahud, kes usuvad, et samasooliste liit ei ole vastuolus kristlike väärtuste ja piiblis kirjutatuga. Seega on Eesti kiriku samasooliste abielude vastane seisukoht subjektiivne, mitte universaalne kristlik tõde.
Eesti Luterlikule kirikule sarnane mudel Rootsi Luterlik kirik laulatab homoseksuaalseid paare (link). Sama teevad ka paljud teised kristlikud usulahud, kes usuvad, et samasooliste liit ei ole vastuolus kristlike väärtuste ja piiblis kirjutatuga. Seega on Eesti kiriku samasooliste abielude vastane seisukoht subjektiivne, mitte universaalne kristlik tõde.
3. Seadused peavad teenima kodanikku ja ühiskonda, mitte vastupidi. Poliitikute suust kuuleb tihti kulunud vabandust, et samasooliste abielu on keeruline teema, kuna seadusi olevat raske muuta. Riigikogus IRL-i esindav Liisa Pakosta koguni väidab, et "meiesugune väikese elanike arvuga riik [ei pea] otstarbeks samasooliste abielu seadustada, tõenäoliselt sellest tuleneva suure halduskoormuse tõttu." (link). See on absurdne väide. Kui paljud riigid, sealhulgas ka väiksemad või vaesemad kui Eesti, on suutnud seadusi muuta homosõbralikumaks, teenides sellega ühiskonna huve, peaks sellega toime tulema ka meie riik.
Islandi uus peaminister Jóhanna Sigurðardóttir on abielus lesbi, kes juhib vägagi osavalt miniatuurse saareriigi kokkukukkunud majandust masust välja. Laastavalt mõjus Islandi majandusele üle enda võimete elamine, mitte seaduste muutmine homosõbralikumaks.
4. Abielu on peaministri ja reformierakondlase Andrus Ansipi sõnul püha ja traditsiooniline liit mehe ja naise vahel (link). Kui abielu on püha liit, miks lahutatakse Eestis 60% abieludest (link)? Statistika näitab, et isegi pärast Euroopa Liitu astumist ei ole lahutuste arv riigis vähenenud, vaid heaoluklubisse kuuludes lahutatakse meil endiselt iga aasta üle poole abieludest. Eesti on lahutuste poolest kõrgel 15. kohal maailmas (allikas: The Economist).
Ansipi sõnadest loeb välja, just nagu kahjustaksid samasooliste abielud heterode abielusid. Kuidas see kahjustus reaalselt välja näeb? Sama väideti mitmel pool maailma, kui oponeeriti talupoegadele, naistele või mustanahalistele hääleõiguse andmist.
Homoseksuaalsete inimeste abielude fikseerimine ei võta heterodelt midagi ära, vaid teeb ühiskonnast võrdsema ja stabiilsema. Kui kaks täiskasvanud inimest soovivad ametlikult abielluda, ei ole riigi asi, kas tegemist on sama- või vastassoo paariga.
Homoseksuaalsete inimeste abielude fikseerimine ei võta heterodelt midagi ära, vaid teeb ühiskonnast võrdsema ja stabiilsema. Kui kaks täiskasvanud inimest soovivad ametlikult abielluda, ei ole riigi asi, kas tegemist on sama- või vastassoo paariga.
Rahvusvahelised uurimistööd on korduvalt tõestanud, et õnnelik abielu on inimesele psühholoogilselt ja füüsiliselt kasulik, vähendades vaimuhaiguseid ja stressi ning pakkudes emotsionaalselt tuge (mõned allikad: House et al., 1988; Waite & Gallagher, 2000; Kiecolt-Glaser & Newton, 2001; Kin & McKenry, 2002; Williams, 2003). Teadustööd on ka korduvalt tõestanud, et abielus inimesed elavad kauem ja on tervemad, kui üksikud inimesed. Ka abielus olevate vanemate lapsed on üldjuhul tervemad, olenemata vanemate sissetuleku suurusest (link, link, link). Kuna paljud homoseksuaalid on suhtes ja kasvatavad lapsi, on poliitikutest äärmiselt vastutustundetu neid perekondi ahistada ja diskrimineerida seksuaalse orientatsiooni alusel.
IRL-i erakonda kuuluv Viimsi vallavanem Haldo Oravas ja tema juhitav vallavalitsus keeldus hiljuti lesbidest kooselupaarile ja nende lastele andmast soodustingimustel ühistranspordi kasutamise ja koolitoidu toetuse õigust. Lesbipaar võitis kohtus ka vallavalitsuse edasikaebamisel (link). Antud näide illustreerib tabavalt, miks samasooliste abielude legaliseerimine on vajalik - et tagada kõikidele kodanikele võrdväärsed õigused ja hoida ära poliitikute omavolilise võimutsemise ning isiklike uskumuste põhise käitumise kodanikega. Kõik kohtukulud jäid Viimsi valla kanda, mis tuli omakorda maksumaksjal kinni maksta (40,000 krooni). Ma pakun, et Viimsi valla elanik oleks vallavanemalt ja -valitsuselt soovinud targemat rahalist investeeringut. Oravas lubab hetkel valijatele valimiskampaania plakatitel muuhulgas "elukestvat õpet", misiganes see ka ei ole (vaata pilte). Pole paha mõte kõigepealt ise eeskuju näidata ja (elu)kooli tagasi minna.
Üllatavalt palju on uuritud samasooliste abielude mõju nii lastele kui ühiskonnale laiemalt. Ükski rahvusvaheline uurimistöö ei ole tõestanud negatiivset mõju. Vastupidi; ulatuslikud ja isegi aastakümneid kestnud teadustööd on korduvalt tõestanud, et vanemate homoseksuaalne orientatsioon ja nendevaheline romantiline suhe ei kahjusta peres kasvavaid lapsi (allikad ja lingid: American Civil Liberties Union; America Psychological Association; American Academy of Pediatrics 1 ja 2; Bos, van Balen & van den Boom 2003, 2004; Cambridge University).
Huvitav on ka fakt, et homoseksuaalsete vanemate laste seksuaalne orientatsioon on ülekaaluliselt hetero. Seega on vale väita, et homovanemad kasvatavad lastest homoseksuaalsed inimesed.
Tähtis on ka uuringutele põhinev tähelepanek, et homoseksuaalsed vanemad ei kasuta perekonnas kasvavaid lapsi seksuaalselt ära.
Huvitav on ka fakt, et homoseksuaalsete vanemate laste seksuaalne orientatsioon on ülekaaluliselt hetero. Seega on vale väita, et homovanemad kasvatavad lastest homoseksuaalsed inimesed.
Tähtis on ka uuringutele põhinev tähelepanek, et homoseksuaalsed vanemad ei kasuta perekonnas kasvavaid lapsi seksuaalselt ära.
Abielu mõte ja vajadus on mitmetahuline. Kord pakub see naistele materiaalset kindlustust; kord on abikaasade vaheline äritehing; kord perekondade võimu laiendamine; harvemini aga elukestev õnnelik suhe. Pühaks ei tee abielu mitte mehe ja naise vaheline liit, vaid kaks armastavat inimest olenemata soost.
5. Aborte tehakse Inglismaal iga 1000 elaniku kohta 17 (allikas: Department of Health), Eestis aga 23. Veelgi huvitavam on fakt, et aborti tegevatest Eesti naistest on 64% abielus või vabaabielus. Ja tähelepanuväärne ka asjaolu, et 52% on töötavad ja 8% töötud naised. Lisaks teevad Eesti naised pea 2 korda rohkem aborte kui Eesti venelased. Iive on iseseisvumisest saadik iga aasta negatiivne olnud (allikad: Statistikaamet; Tervisearengu Instituut). Antud statistika tõestab, et eestlasele ei ole meie ühiskond laste üles kasvatamiseks turvaline isegi töökoha olemasolul, ja teiseks, et mehe-naise vaheline abielu ei ole püha liit, mis on soodustavaks teguriks laste saamisel.
6. Enesetapud on Eestis samuti väga suur probleem. Iga 100,000 elaniku kohta sooritatakse 18 enesetappu, samas Suurbritannias vaid 6. Eriti suur on vahe 15-24 vanusegrupis: Eestis 17 enesetappu ja Suurbritannias 5 (allikas: World Health Organisation).
Kui inimene on ühiskonnas aktsepteeritud, riigi poolt austatud ja seadustega kaitstud, ei ole tal põhjust enesetappu sooritada. Eriti noorte inimeste kõrge suitsiidide arv näitab, et puudub optimism tuleviku suhtes. Ametlikud andmed Eestis küll puuduvad, aga ei ole vale oletada, et paljud enesetapu sooritanud noortest ja täiskasvanutest on homoseksuaalsete kalduvustega inimesed.
Hiljuti ütles IRL-i erakondlasest haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, et homoseksuaalsust käsitavat "õppematerjali ei tule", sest seda "meie kool ei vaja" (link). Kuidas saab minister sellist äärmiselt vastutustundetut ja homofoobilist seisukohta omada, kui sajad Eesti noored sooritavad enesetappe, sest nad ei näe riigis tulevikku? Inglismaal on juba lasteaia õppematerjalides homoseksuaalseid suhteid tutvustavad pildikesed, illustratsioonid ja tekstid, mille eesmärgiks on sulandada vähemusgrupid ühiskonda. Homoseksuaalseks ei õpita ei lasteaias, koolis ega kodus; selle tolereerimist aga küll.
Uus San Francisco State University teadusuuring näitab, et LGBT (Lesbian, Gay, Bisexual ja Transgender) noored inimesed sooritavad tunduvalt vähem enesetappe, kui nende orientatsioon on vanemate ja perekonna poolt aktsepteeritud (link). Samuti kannatavad nad vähem depressiooni all ning väheneb tõenäosus, et jäävad kodutuks või kasutavad narkootikume. Juba kas või majanduslikust vaatevinklist lähtudes on geide aktsepteerimine ühiskonnale tulutoov.
Uus San Francisco State University teadusuuring näitab, et LGBT (Lesbian, Gay, Bisexual ja Transgender) noored inimesed sooritavad tunduvalt vähem enesetappe, kui nende orientatsioon on vanemate ja perekonna poolt aktsepteeritud (link). Samuti kannatavad nad vähem depressiooni all ning väheneb tõenäosus, et jäävad kodutuks või kasutavad narkootikume. Juba kas või majanduslikust vaatevinklist lähtudes on geide aktsepteerimine ühiskonnale tulutoov.
Ameerika president Barack Obama muutis hiljuti mõned seadused homosõbralikumaks ning ühines kampaaniaga "It gets better". Selle raames julgustab president erit noori homoseksuaalseid inimesi paremasse tulevikku uskuma (Youtube'i link). Ka välisminister Hillary Clinton on selgesti väljendanud positiivset suhtumist homoseksualismi, liitudes avalikult ja valjusõnaliselt presidendi seisukohaga (Youtube'i link).
Vaid iganenud ja provintslikud seiskohad homoseksualismist takistavad Eesti poliitikuid sama tegemast.
Vaid iganenud ja provintslikud seiskohad homoseksualismist takistavad Eesti poliitikuid sama tegemast.
7. Tervislik eluiga on Eestis katastroofiliselt lühike võrreldes kõikide teiste Euroopa Liidu riikidega (link). Pikas nimekirjas viimaseks jäämine ei ole uhkuse asi. Selles samas koolisüsteemis, kus minister Tõnis Lukase sõnade järgi ei ole vaja homoseksuaalsust käsitavat materjali käsitleda, õpetatakse vaimse ja kehalise tervise tähtsust ja ühtsust. Tahtmatult jääb mulje, et ministril on koolisüsteemist piiratud arusaam, mille tulemusena lähevad noored ellu ettevalmistamata. Sealt ka üks põhjuseid, miks eestlaste tervislik eluiga on sedavõrd napp.
Poliitikutel on ametialane kohustus paremaks elukvaliteediks soodsaid tingimusi luua, mitte neid piirata.
Poliitikutel on ametialane kohustus paremaks elukvaliteediks soodsaid tingimusi luua, mitte neid piirata.
Küsisin erakondade käest, mis on nende ametlik seisukoht homoabielude suhtes. Erinevad erakondlased on isiklikke seisukohti meedias korduvalt väljendanud, aga antud juhul huvitas mind ametlik joon. Ülevaade vastustest:
Eestimaa Rohelised
Peasekretär Ain Kabal: "Inimese seksuaalsus on tema eraasi. Kõnealuses osas puudub meil ametlik seisukoht."
See on kahetsusväärselt naiivne vastus. Seksuaalakt on inimese eraasi, seksuaalorientatsioon aga mitte. Kuhu peab minema see noor inimene, kelle ema viskab kodust välja, isa peksab läbi ja riiki ei huvita aidata (vt punkt 6. Enesetapud: noorte kategooria)? Kas iga samasooline paar peab kohtu kaudu nõudma oma lastele soodustingimustel ühistranspordi kasutamise ja koolitoidu toetuse õigust (vt punkt 4. Abielu: Viimsi vallavanem Oravas)?
Inimene, ka homoseksuaalne inimene, on looduse üks osa. Inimest aidates aitab ka loodust - need kaks käivad ju käsikäes. Valimiskampaanias ütlevad Rohelised: "Meie lastele tuleb jätta puhas ja terve elukeskkond..." Osa nendest lastest on homoseksuaalsed, kellel puuduvad võrdväärsed õigused ja võimalused. Elukeskkond ei saa ennem puhtaks ja terveks, kuni vähemusgruppe ahistatakse ja diskrimineeritake.
Rahvaliit
Peasekretär Taavi Pirk: "Rahvaliit toetab traditsioonilist peremudelit, kus lapsel on ema ja isa."
Traditsiooniliselt on eestlane olnud aastasajandeid ikkes ja okupeeritud. Traditsiooniliselt on Eesti olnud provints, selle sõna igas mõttes. Traditsiooniliselt ei ole Eestil oma enda riiki teenivaid erakondi olnud, k.a. Rahvaliidu taolist. Kas see tähendab, et nii peabki jääma?
Nagu The Economist'i artiklid homoabielude poolt korduvalt argumenteerivad (link ja link), on traditsioonidesse takerdumine antud juhul äärmiselt ebaintelligente ning ühiskonna ja majanduse arengut piirav.
Rahvaliidu missiooniks on koduleheküljel: "Eestluse elujõu hoidmine", "Tähelepanu keskmes olgu inimene", "Kõikjal Eestis võrdväärsed elu- ja arenguvõimalused", "Riik on inimese jaoks", "Eetiline riik on ideaal" ja "Riik peab tagama peredele väärillise elukeskkonna". Suured sõnad erakonnalt; tegudest jääb siiski kõvasti vajaka.
Rahvaliidu peaministrikandidaadiks on Jaan Toots, kelle isiklik elu ei paista peegeldavat erakonna propageeritud peremudelit. Toots on abielus ühe naisega, aga elab koos teise naisega, kellega on ka laps. Kas sellist mudelit kutsubki Rahvaliit traditsiooniliseks peremudeliks? Tootsil on eraisikuna loomulikult õigus elada enda nägemuse järgi, aga peaministrikandidaadina ei mahu tema elustiil erakonna vaadete raamidesse.
Arusaamatuks jäi ka Tootsi jutt soov teha spetsialistidest koosnev valitsus, kuhu kuuluksid "vähemalt poolspetsialistid". Poolspetsialistid? Täisspetsialistid? Kas see minister, kelle valdkonda kuuluksid homoseksuaalsete inimeste õigused, peaks olema oma ala poolspetsialist või täisspetsialist? (Kliki videole).
Rahvaliidu peaministrikandidaadiks on Jaan Toots, kelle isiklik elu ei paista peegeldavat erakonna propageeritud peremudelit. Toots on abielus ühe naisega, aga elab koos teise naisega, kellega on ka laps. Kas sellist mudelit kutsubki Rahvaliit traditsiooniliseks peremudeliks? Tootsil on eraisikuna loomulikult õigus elada enda nägemuse järgi, aga peaministrikandidaadina ei mahu tema elustiil erakonna vaadete raamidesse.
Arusaamatuks jäi ka Tootsi jutt soov teha spetsialistidest koosnev valitsus, kuhu kuuluksid "vähemalt poolspetsialistid". Poolspetsialistid? Täisspetsialistid? Kas see minister, kelle valdkonda kuuluksid homoseksuaalsete inimeste õigused, peaks olema oma ala poolspetsialist või täisspetsialist? (Kliki videole).
Keskerakond
Riigikogu liige ja sotsiaalkomisjoni aseesimees Jaak Aab: "Me ei poolda homoabielude fikseerimist traditsioonilise abieluna. Samas - partnerlussuhtena tuleks kaaluda, kas seda on võimalik kuidagi registreerida." Kui pikk nimekiri riikidest, mille loetlesin üles eespool, on suutnud ilma ühegi kaasmõjuta samasooliste abielusid fikseerida, miks ei suuda seda teha Eesti? Ja teiseks, õnnelikus abielus inimene ja lapsevanem on suurema tõenäosusega ka parem töötaja (vt punkt 4. Abielu: stress, vaimuhaigused ja pikem eluiga; punkt 7. Tervislik eluiga). Samasooliste abielude fikseerimisel võidaksid ühiskonnas kõik.
Riigikogu liige ja erakonna aseesinaine Kadri Simson: "Keskerakonna programmis ei ole lubadusi, mis oleks seotud homoabielude legaliseerimise või lapsendamisõigusega", samas "oleks vaja täpsustada seltsilepingu regulatsiooni või luua muid lisavõimalusi lahendamaks mitteabielulisest kooselust tekkivaid vaidlusi efektiivsemalt ja õiglasemalt." Simson on samasooliste abielu vajadusest valesti aru saanud. Abielu fikseerimine ei ole vajalik ainult selleks, et lahutades oleks ühisvara jagamise seadused paigas, vaid et iga poliitik või vallavanem ei saaks omavoliliselt otsustada, millistele toetustele samasooliste paaride lastel on õigus (vt punkt 4. Abielu: Viimsi vallavanem Oravas).
Isamaa ja Res Publica Liit
Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees Urmas Reinsalu: "Meie ei pea homoabielusid otstarbekaks. See ei ole kooskõlas arusaamaga, mida abielu tähendab." Kas IRL ja Reinsalu on üheltki samasooliselt lastega paarilt ka küsinud, kui otstarbekaks nemad abielu peavad?
Teine näide IRL-i sügavast homofoobiast on juba eespoolt tuttava Viimsi vallavanema Haldo Oravase ja tema juhitava vallavalitsuse keeldumine anda lesbidest kooselupaarile ja nende lastele soodustingimustel ühistranspordi kasutamise ja koolitoidu õigust. Lesbipaar võitis kohtus ka vallavalitsuse edasikaebamisel (vt punkt 4. Abielu: Oravas).
IRL-i maailmavaade ütleb, et erakondlased "tahavad näha Eestit maana, kus inimestel on tore elada; maana, kus meid ümbritsevad sõbralikud inimesed..." Homofoobiline sisepoliitika ei tee riigist toredat maad, vaid süvendab ühiskonnagruppide vahelist segregatsiooni, mille all kannatab kogu rahvas. Ühtsus aga tagab majandusliku stabiilsuse ja ka selle kasvu.
Reformierakond
Peaminister Andrus Ansip: "Pean abielu mehe ja naise vaheliseks pühaks suhteks. Ma ei usu, et Eestis võiks lähemal ajal samasooliste abielud seaduse silmis aktsepteeritud olla, kuid see ei tähenda, et samasooliste kooselu oleks mittetolereeritav. Seda kindlasti mitte - Eesti on tolerantne riik." Mis faktor teeb vaid mehe-naise vahelise abielu pühaks, seda peaminister öelda ei oska. Lapsed seda ei ole, sest ka samasoolistes peredes sünnitatakse ja kasvatatakse lapsi (vt punkt 4. Abielu: samasooliste paaride lapsed). Ja kui abielu olekski laste saamise püha liit, mille vastu räägib suur abortide arv abielunaiste hulgas, kas siis nende inimeste abielu, kes lapsi ei taha, ei saa või abielluvad vanemas eas, on vähem püha?
Teine vastuolu Ansipi mõttekäigus on tolereerimise küsimus. Saudi Araabias tolereeritakse ka naisi, aga nendel on ühiskonnas piiratud õigused. Viimsi valla ja lesbipaari kohtuvaidlus näitab selgesti, et iga poliitik või riigitööline võib soovi korral proovida seadusi väänata enda uskumuste järgi (vt punkt 4. Abielu: Viimsi vallavanem Oravas). Seega peavad inimese õigused olema seadustega kaitstud, mitte jääma teise kodaniku tolerantsusele lootma. Ansipi sõnad tolerantsist on maksumaksjale kalliks maksma läinud (Viimis vald pidi lesbipaarile kaotades kandma mõlema osapoole kohtukulud). Kindlasti sooviks maksumaksja näha selle raha intelligentsemat investeerimist.
Reformierakonna lööklause "Parem Eesti kõigile" ei saa ennem reaalseks, kui ei ole paremat seadustikku kõigile.
Reformierakonna lööklause "Parem Eesti kõigile" ei saa ennem reaalseks, kui ei ole paremat seadustikku kõigile.
Sotsiaaldemokraadid
Riigikogu liige Heljo Pikhof: "Kas [homoabielu] saab kunagi olema seadustatud ka traditsioonilise abieluna, selles ma kindel pole. See vajab ekspertide poolt rohkem lahti seletamist." Ühiskonna arenemise ja ajaga kaasas käimise eest hoolitsevad erakonnad, mitte eksperdid; programmide alusel valija neid valibki. Teine küsimus seoses ekspertidega on nende kvalifikatsioon. Mille alusel antud juhul eksperte valitaks? Kes neid valib? Mis parameetrite alusel tulemusi otsustatakse? Kui tegemist on vähemusgrupi õiguste võrdsustamisega, ei peaks teema üle üldse "eksperte" vaidlema palkama.
Riigikogu sotsiaaldemokraatide esimees Eiki Nestor: "Toetame partnerlussuhete seaduse koostamist." Sotsid on õigel teel. Tahaksin siiski näha julgemat ja aktiivsemat tegutsemist võrdõiguslikuma Eesti nimel.
Kokkuvõtteks soovin mina erakondadelt ja poliitikutelt suuremat progressiivsust ja maailmatasemel sisepoliitika tegemist. Nagu statistika lahutustest, abortidest, jätkuvast negatiivsest iivest, enesetappudest ja lühikesest tervislikust elueast näitab, ei ole Eesti ühiskond terve. Ahistades ja diskrimineerides oma enda riigi vähemusi teeb Eesti poliitik riigist veelgi nõrgema. Samasooliste abielude legaliseerimine ei ole vaid homoseksuaalide huvides, vaid kogu Eesti ühiskonna.
Kommentaarid on teretulnud. Tore oleks kuulda isiklikest kogemustest, ka positiivsetest, ja teema vaatlemisest laiemast vaatevinklist.
Täiendus artiklile
Seoses OMA festivali ja kultuurinädalaga ilmus uus artikkel Delfis.
Kalifornias hakatakse koolides õpetama LGBT ajalugu ja kogukonna inimeste saavutusi ühiskonnas. See on igati teretulnud muutus kooliprogrammidesse. Rohkem siin.
Igal pool uudistes on juba läbi jooksnud, et Norras päästis abielus lesbipaar 40 noort Utøya saarelt ja merest, sõites enne politsei saabumist paadiga mitu korda edasi-tagasi mandri vahet (link). Raske on olukorda ette kujutada, kuidas shokis ja poolveriste noorte päästmine käib, taamal püssilasud ja hirm endagi elu eest. Mitte miski ei välista, et ka Eestis taolist asja ei juhtu (Soome koolis toimus hiljuti teine tulistamine). Kõige haledam on aga asjaolu, et Eestis geipaar päästjarolli kõlbaks, oma eluga riskima kah kõlbaks, aga täisväärtuslikuks inimeseks ei kõlba (pole abiellumiseks luba, adopteerimiseks luba ega ka mingisugust partnerlusseadust). Ilma irooniata, see on naeruväärne. Riigikogus oleks viimane aeg teema käsile võtta. Ja ehk on ka homofoobsel IRL-il (link) aeg eluvõõras seisukoht uuesti läbi mõelda ja oma enda riigi vähemuste suhtes sallivamaks ning sõbralikumaks muutuda. Emori uuringu järgi on IRL populaarsuselt neljandale kohale langenud (link); teiseks on tõusnud geisõbralikud sotsid.
Õhtulehes ilmus intervjuu Silja Ojaga, kes käis kohtus Viimsi vallaga lastetoetuste pärast. Kirjutasin Haldo Oravase et al. korraldatud tsirkusest ka üleval artiklis. Õhtulehe intervjuu on muidu hea, ainult üks küsimus ajab naerma: kas meespaarid võiksid omavahel samuti lapsi kasvatada. Milles probleem? Link artiklile.
Delfis Aino Siebert'i huvitav artikkel "Kümme aastat homopartnerlusi Saksamaal" (link).
Lugesin Postimehe paberlehest, et Kuubas toimus esimene homoabielu ja et naiseks oli transseksuaalne MTF (male to female). Mitte midagi ei saanud aru. Kuubas pole ju homoabielud lubatud, kuidas siis abielluda saadi? Ja teiseks, inimene, kes oli enne mees ja on soovahetusoperatsiooni teinud, on seaduse silmis naine. Asja teeb tõepoolest keerulisemaks ja ka huvitavamaks asjaolu, et peigmees ise on homo. Aga sellegipoolest pole tegemist homodega või homoabieluga, sest kui pruut oleks olnud mehena homo, ei oleks ta ennast naiseks opereerinud, vaid homomehena jätkanud. Uudis on kindlasti kajastamist väärt, ja tänud Postimehele, aga ajakirjanik peaks endale selgeks tegema, mida kirjutab või tõlgib, kes on homo, transseksuaal jne. Minule jäi kogu jutt lehes väga segaseks, rääkimata veel lugejale, kes ei jaga homoteemadest ööd ega mütsi. Uudis oli Helsingin Sanomat'est võetud; soome keel ei ole raske ja inglisekeelsetest väljaannetest on see ka läbi jooksnud. Igatahes nüüd Postimehe online'i lugedes on seal õige versioon kirjas. Paarile aga palju õnne. Uudis ja pildid on siin.
Justiitsminister Kristen Michal saatis neljale suuremale erakonnale kirja, milles küsib nende seisukohta mitteabielulise kooselu - sealhulgas ka samasooliste paaride kooselu ja lapsendamisega seonduva - õigusliku reguleerimise kohta. Michal palus erakondadel esitada oma kirjalik seisukoht antud küsimuses hiljemalt 1. oktoobriks (Postimehe link). Üha rohkem aktsepteeritakse samasooliste suhteid, aga millegipärast lastest ja adopteerimisest rääkides tekib kuristik. Ma pakun, et üks tavaline eesti inimene ei ole kunagi ühegi samasoolise paari ja lastega kokku puutunud. Sealt ka eelarvamused ja harimatus. Ajakirjanduses peaks rohkem artikleid olema mitte geide ja lesbide elust, mis on ju täpselt samasugune kui heterodel, vaid rääkida just nende lastega. See teema on Eestis täiesti kajastamata olnud.
Üks videoklipp 19-aastasest nooremehest, kelle on üles kasvatanud lesbipaar ja kes pooldab samasooliste abielusid. Noormees ise on hetero.
Kenneth Cole'i uus reklaam. Cole on aastakümneid erinevaid vähemusgruppe toetanud. Aeg ka Montonil ja Baltmanil poliitiliselt aktiivsemaks muutuda?
Kalifornias hakatakse koolides õpetama LGBT ajalugu ja kogukonna inimeste saavutusi ühiskonnas. See on igati teretulnud muutus kooliprogrammidesse. Rohkem siin.
Igal pool uudistes on juba läbi jooksnud, et Norras päästis abielus lesbipaar 40 noort Utøya saarelt ja merest, sõites enne politsei saabumist paadiga mitu korda edasi-tagasi mandri vahet (link). Raske on olukorda ette kujutada, kuidas shokis ja poolveriste noorte päästmine käib, taamal püssilasud ja hirm endagi elu eest. Mitte miski ei välista, et ka Eestis taolist asja ei juhtu (Soome koolis toimus hiljuti teine tulistamine). Kõige haledam on aga asjaolu, et Eestis geipaar päästjarolli kõlbaks, oma eluga riskima kah kõlbaks, aga täisväärtuslikuks inimeseks ei kõlba (pole abiellumiseks luba, adopteerimiseks luba ega ka mingisugust partnerlusseadust). Ilma irooniata, see on naeruväärne. Riigikogus oleks viimane aeg teema käsile võtta. Ja ehk on ka homofoobsel IRL-il (link) aeg eluvõõras seisukoht uuesti läbi mõelda ja oma enda riigi vähemuste suhtes sallivamaks ning sõbralikumaks muutuda. Emori uuringu järgi on IRL populaarsuselt neljandale kohale langenud (link); teiseks on tõusnud geisõbralikud sotsid.
Õhtulehes ilmus intervjuu Silja Ojaga, kes käis kohtus Viimsi vallaga lastetoetuste pärast. Kirjutasin Haldo Oravase et al. korraldatud tsirkusest ka üleval artiklis. Õhtulehe intervjuu on muidu hea, ainult üks küsimus ajab naerma: kas meespaarid võiksid omavahel samuti lapsi kasvatada. Milles probleem? Link artiklile.
Delfis Aino Siebert'i huvitav artikkel "Kümme aastat homopartnerlusi Saksamaal" (link).
Lugesin Postimehe paberlehest, et Kuubas toimus esimene homoabielu ja et naiseks oli transseksuaalne MTF (male to female). Mitte midagi ei saanud aru. Kuubas pole ju homoabielud lubatud, kuidas siis abielluda saadi? Ja teiseks, inimene, kes oli enne mees ja on soovahetusoperatsiooni teinud, on seaduse silmis naine. Asja teeb tõepoolest keerulisemaks ja ka huvitavamaks asjaolu, et peigmees ise on homo. Aga sellegipoolest pole tegemist homodega või homoabieluga, sest kui pruut oleks olnud mehena homo, ei oleks ta ennast naiseks opereerinud, vaid homomehena jätkanud. Uudis on kindlasti kajastamist väärt, ja tänud Postimehele, aga ajakirjanik peaks endale selgeks tegema, mida kirjutab või tõlgib, kes on homo, transseksuaal jne. Minule jäi kogu jutt lehes väga segaseks, rääkimata veel lugejale, kes ei jaga homoteemadest ööd ega mütsi. Uudis oli Helsingin Sanomat'est võetud; soome keel ei ole raske ja inglisekeelsetest väljaannetest on see ka läbi jooksnud. Igatahes nüüd Postimehe online'i lugedes on seal õige versioon kirjas. Paarile aga palju õnne. Uudis ja pildid on siin.
Justiitsminister Kristen Michal saatis neljale suuremale erakonnale kirja, milles küsib nende seisukohta mitteabielulise kooselu - sealhulgas ka samasooliste paaride kooselu ja lapsendamisega seonduva - õigusliku reguleerimise kohta. Michal palus erakondadel esitada oma kirjalik seisukoht antud küsimuses hiljemalt 1. oktoobriks (Postimehe link). Üha rohkem aktsepteeritakse samasooliste suhteid, aga millegipärast lastest ja adopteerimisest rääkides tekib kuristik. Ma pakun, et üks tavaline eesti inimene ei ole kunagi ühegi samasoolise paari ja lastega kokku puutunud. Sealt ka eelarvamused ja harimatus. Ajakirjanduses peaks rohkem artikleid olema mitte geide ja lesbide elust, mis on ju täpselt samasugune kui heterodel, vaid rääkida just nende lastega. See teema on Eestis täiesti kajastamata olnud.
Üks videoklipp 19-aastasest nooremehest, kelle on üles kasvatanud lesbipaar ja kes pooldab samasooliste abielusid. Noormees ise on hetero.
Kenneth Cole'i uus reklaam. Cole on aastakümneid erinevaid vähemusgruppe toetanud. Aeg ka Montonil ja Baltmanil poliitiliselt aktiivsemaks muutuda?
Eesti meedias on küll läbi jooksnud uudis, et Apple sai endale uue juhi, aga kuskil pole mainitud, et Tim Cook on gei (link). Lääne meedias on see viimane seik igati positiivset vastukaja saanud.
Suurbritannias on 6.oktoobril luulepäev. Kirjutasin blogis geeniuse Michelangelo ja kuningliku õukonna ametliku luuletaja Carol Ann Duffy luulest (üks oli gei ja teine on lesbi). Kliki siia.
Inglismaa kõige mõjukam kunstikriitik Brian Sewell avaldas just elulooraamatu. Londoni lehes Evening Standard ilmus katkend Sewell'i raamatust, kus kirjutab kapist välja tulemisest. Vaimukas lugemine (link).
Mõnus toidublogi Lottie+Doof, mida peavad abielus geimehed Chicagos, mehega abielus Matt Kalifornias ja muidugi äärmiselt sümpaatne, edukas ja hea huumorimeelega gei David Lebovitz Pariisis.
Ajakiri Elle (Brasiilia) viimase numbri kaanepildil poseerib transseksuaalne modell Lea T (link). Maailm liigub õiges suunas!
Belgia uus peaminister, Elio Di Rupo, on gei. Di Rupo tuli kapist välja juba 15 aastat tagasi, kui ajakirjanik proovis ta ebameeldivasse olukorda panna ja küsis otse, kas ta on gei. Di Rupo vastas sellepeale, silmagi pilgutamata: "Olen küll, ja siis?" (link). (Islandil on abielus lesbist peaminister ja Saksamaa välisminister on ametlikus partnerlussuhtes gei.)
The Economist ajakirjas (mu endine töökoht) väga hea ülevaade LGBT kogukonnast muslimimaades ja sellest et koraaniteadlased leiavad, et homoseksualism ei ole koraanis keelatud (link).
Soomes toimusid äsja presidendivalimised. Kandideeris 8 inimest erinevatest erakondadest. Erinevalt Eestist, valib Soomes presidenti rahvas. Pekka Haavisto, roheline, oli üks kahest, kes sai teise vooru. Võitis küll Sauli Niinistö, kuid paljudele oli Haavisto teise vooru pääsemine iseenesest juba võit. Haavisto on taimetoitlane, gei ja 10 aastat partnerlussuhtes Equadorist pärit Antonio Floresiniga. Kõnes tänas Haavisto kõigepealt Floresini vankumatu toe eest (link). Viskasin pilgu soome meediale peale ja ükski leht või saade ei pilganud Haavistot orientatsiooni pärast. Selge erinevus Eesti meediategelastega, kelledest kiirgub provintslikust ja matslikkust.
Ja veel: Soome parlamenti valiti eelmine aasta 4 geid ja 1 lesbi.
Ja veel The Economist ajakirjas, mis väsimatult toetab geiabielusid ega väsi sellest teemast kirjutamast, erinevalt mõnest Postimehe toimetajast, kes elab nõukaaja mentaliteedis ja kirjutab homofoobseid artikleid, higipull otsa ees. Inglise keeles öeldakse, et mida väiksem dick, seda suuremad kompleksid.
Igatahes, The Economist'i artikkel on Kalifornias toimuvast positiivsest muutusest sõna "abielu" ümber ja sellest, et geidel on õigus kutsuda seaduslikku partnerlust abieluks. Paarid täidavad ju kõik heteroabielu kategrooriad (maksavad abielupõhiseid makse, haiglates koheldakse elukaaslast kui abikaasat, pärandusseadustik kohtleb elukaaslasi kui abikaasasi jne). Aktuaalne teema, sest ka Eestis võib partnerlussuhte vastuvõtmisel sama küsimus esile kerkida (link).
Mina toetan abielu, mitte partnerlussuhet. Kui kaks inimest panevad leivad ühte kappi, ühele paarile antakse võimalus abielluda või sõlmida partnerlusleping, teisele paarile pakutakse vaid partnerluslepingut, tekib kihistumine. Nagu The Economist on juba ennist öelnud ja millega mina nõustun, on kõik inimesed demokraatlikus ühiskonnas võrdväärsed. Lubades ühel grupil abielluda, teisel sõlmida partnerlusleping tekitab segadust, kihistumist ja soosib abielu kui insitutsiooni eksklusiivsust. Partnerlusleping on rohkem armu andmine geidele ja lesbidele, et vait jääksid, mitte kogukonna võrdväärne kohtlemine heterodega. Abielu on konkreetne termin, mis garanteerib võrdväärse suhtumise gei- ja lesbipaaridesse. Abielu ei alahinda samasoolisi suhteid, ei ole geidele ja lesbidele alavääristav või teisejärguline ega tekita segadust sõlmitud lepingutest rääkides. LGBT kogukond peaks nõudma abiellumist, mitte nõustuma leige keskteega, mida on partnerlussuhe.
Uus uurimistöö kinnitab, et homofoobid, rassistid ja konservatiivse maailmavaatega inimesed on madala IQ-ga inimesed (link). See pole ei üllatus ega uudis, aga hea on teaduslikku kinnitust saada.
Briti peaminister David Cameron käis Washingtonis Barack Obamal külas. Valge maja korraldas Cameroni auks piduliku õhtusöögi, kuhu oli kutsud sajad tähtsad meedia, filmi, moe ja äritegelased abikaasadega, mh ka Newsweek/Daily Beast peatoimetaja Andrew Sullivan meessoost abikaasa Aaron Tone'ga. Käest kinni hoidvast paarist on pilt artikli keskel (link).
Blogis mõni sõna Leonardo da Vinci'st, kes oli gei. Mainin ka Caravaggio't, samuti gei (link).
Bruce Weber, maailmatuntud 66-e aastane hetero fotograaf, on aastaid pildistanud ja teinud reklaame moebrändidele homoerootilistel teemadel (link), (link), (link), (link), (link). Laadimine võtab mõni sekund aega.
Delfisse on vaja oma LGBT nurka/rubriiki. Eeskujuks võib võtta äärmiselt eduka Huffington Post'i internetilehe Ameerikas; hiljuti avati harud ka Kanadas, UK-s ja Prantsusmaal. Huffington Post sarnaneb Delfiga, kuid on mahult ja populaarsuselt kordi suurem. LGBT nurga nimi on seal Gay Voices.
Rubriik/alakategooria/nurk toimiks Delfis samamoodi, nagu Eesti Elu, Majandus, Sport, Publik jne. Kui inimesed kirjutavad LGBT teemadel artikleid, kogutaks need ühte kohta kokku. Praegu on kõik portaali mööda laiali ja otsimine vaevarikas. Uus rubriik/kategooria/nurk innustaks LGBT teemadel rohkem sõna võtma ja oleks ühtlasi koht, kus ka heterod saaks infot. Näiteks: OMA keskuse Valgest joonest on minuteada kirjutatud vaid geikogukondade portaalides. Valge joon on aga mõeldud just heterodele, kes arvatavasti neid portaale ei külasta. Delfi on siiani geiteemalistele artiklitele avatud olnud ja on samas ka kõige loetum uudisteportaal Eestis. Uus LGBT rubriik/kategooria/nurk tõstaks külastajate arvu veelgi ja ühtlasi näitaks Delfi täiskasvanlikku suhtumist LGBT kogukonda (mida ei saa just ütelda mõndade teiste ajalehtede ja toimetajate kohta, aga see just olekski Delfi võit).
USA välisminister Hillary Clinton lindstas video seoses Pride'i kuu algamisega Ameerikas.
Juba vana uudis, aga siiski: president Obama ütles otse välja, et toetab samasooliste abielu. Just ABIELU, mitte partnerlusseadust. Vahe on selles, nagu üleval juba selgitasin, et abielu on abielu - ei teki mingit kahtlust, kas oled kellegagi abielus või vaid mingi ports lepinguid sõlminud. Obama arvab samuti nagu mina, et partnerlusseadus ei ole võrdväärne abieluga ja kuna samasoolised paarid on võrdväärsed heteropaaridega, siis leping mis sõlmivad peab olema samuti võrdväärne - ehk abieluleping, mitte partnerlusleping.
Ja teiseks, Briti konservatiivne valitsus on muutmas samasooliste partnerluslepingut abielulepinguks. Leiboristid (vasakpoolsed) võtsid aastaid tagasi vastu seaduse, mis võimaldab samasoolistel partnerlusleping sõlmida (võrde abieluga, kuid abieluks seda ametlikult siiski kutsuda ei saa). Nüüd muudavad konservatiivid seaduse täisväärseks abieluks. Võrdluseks võib tuua Eesti Respublika, kes on samuti konservatiivid, aga aastakümnete taguses nõukaaja mentaliteedis kinni. Maailmas on konservatiivid ammu edasi läinud.
64 aastat koos, Louis Halsey ja John Spofford Morgan abiellusid alles siis, kui samasooliste partnerlussuhte leping muudeti abieluks. Mingisugune teisejärguline leping ja lepingute pakett ei kõlvanud, kõlbas vaid ja ainult täisväärtuslik abielu. Sedasama arvan ka mina.
BBC raadios intervjuu teadlase Joan Roughgardeniga, kes kirjutas raamatu homoseksuaalsusest loomade seas (link). Uuringute põhjal tegi teadlane järelduse, et homoseksuaalsus on üldlevinud ja normaalne nähe.
Briti saarte Quaker kristlik usulahk kutsub üles legaliseerima samasooliste paaride abielu (just abielu, mitte ports lepinguid). Kuna Eestis on kirik igasuguse homoseksuaalsuse vastu, siis tasub lugeda, kuidas ja milliste argumentidega kristliku kiriku tegelased Inglismaal samasooliste abielusid toetavad (link).
Ugandas toimus esimene LGBT Pride (link). Teadaolevalt on Uganda äärmiselt homovaenulik. Piinamised, tapmised ja vaimne vägivald on tavaline ning aktsepteeritud käitumismall heterode poolt. Riik ei aita, pigem õhutab üles vaenule. Rääkisin mõni kuu tagasi ühe ugandalasega, kes elab Londonis. Naine rääkis kohutavaid õudusjutte, mida ma siin veergudel korrata ei taha. Ütles, et sellegipoolest hoiab LGBT kogukond kokku ja Pride sai peetud. Tänu Pridele sai riik läänemeedias tähelepanu. Rahvusvahelised organisatsioonid on hakanud Uganda valitsuselt LGBT inimeste paremat kohtlemist nõudma ja seadusi muutma. Tuli meelde hunnik LGBT eestlasi, kes tegid eelmise aasta Oma Maailma Avardamise nädalat maha, kuigi ühelgi pädevat põhjust polnud (eeeemulleeimeeldinudkontserdikohtväheinimesiolimiksnadhoopisniieiteinudäääeeemöhmöhmöh). Päris haige ja tüüpiliselt eestlaslik. Igasugused üritused toovad tähelepanu ja kontakte. Muidu jääbki LGBT inimene kuhugile kapinurka konutama ega saagi võrdväärseid õiguseid, kui avalikkusele ühiskonna valupunkte kätte ei näita ja nende muutmist ei nõua. Ugandale kümme punkti.
Lugesin seda justiitsministeeriumi jaburust kooselusseaduse teemal. Kuigi esmasilmapilgul võib tunduda, et ministeerium annab samasoolistele paaridele võimaluse kinnitada oma suhet ja et see oleks justkui positiivne samm, siis lähemalt vaadates on väljapakutud nje mjasa nje rõba.
Esiteks, kui samasoolistele paaridele pakkuda vaid rida partnerluslepinguid, mida ei saa nimetada abieluks, tekitab see polariseerumist ja upitab heterode vahel sõlmitud lepingu (abielu) kõrgemale kohale. Partnerlusseaduse võib seadustikku kirjutada küll, ja see võib olla nii heterode kui samasooliste paaride käsutudes, kuid vaid sooneutraalne abielu tagab geidele ja lesbidele võrdväärse positsiooni ühiskonnas. Justiitsministeerium on aga praegu pakkunud välja olukorra, kus üks grupp (hetero) on ja jääb paremaks kui teine (homo).
Inglismaa võttis pea 10 aastat tagasi vastu partnerslusseaduse + lapsendamisõiguse. Nüüd muudetakse see sooneutraalseks abieluks, sest uuringute tulemusel tuli välja, et partnerlusseadust ei nähta ühiskonnas abieluga võrdväärsena.
Teiseks, kui justiitsministeerium proovib vältida laste "värdjastumist ja homoks kasvamist", siis peaks samasoolistes peredes ära keelama üleüldise laste kasvatamise. Lisaks keelustada veel laste ja noortega töötamine. Niikaua kui aga pole tõendeid (vaata ülevalt mu artiklit), et geid ja lesbid kahjustavad laste psüühikat, peab lapsendamisõiguse seadustikku kirjutama.
Kolmandaks, kogu lepingutepaketis pole inimlikkust. Abielluda soovivad inimesed teevad seda ennekõike vastastikuse armastuse nimel. Pakun, et justiitsministeeriumi abielus olevad ametnikud abiellusid armastuse nimel, aga samasoolistele paaridele pakuvad vaid allkirjastamise võimalust eelkõige varalises kontekstis. Et siis heterod võivad "jah" ütelda ja oma liitu armastuse liiduks - abieluks - kutsuda; geid-lesbid saavad vaid dokumendiportsule allkirju anda, et hiljem lahku minnes oleks vara kergem jagada?
Kokkuvõttes võib kogu väljapakutud kooseluseaduse prügikasti visata. Pigem on asjal poliitiliselt populistlik maik juures, et järgmiste valimiste eel või Euroopas "progressiooniga" samasooliste paaride teemal eputada. Tegelikult on aga tekst sisutühi ja ühiskonda polariseeruv.
EDIT: Meediast on läbi jooksnud mõned asjalikud arvamused. Üldjoones paistavad inimesed nõustuvat minuga, et pole ühtegi põhjust miks geide ja lesbide kooselamist seadustikus teisejärguliseks tembeldada. Oleks äärmiselt rumal tegu leppida kompromissiga. Kompromiss annab Eesti ühiskonnale selge märgi sellest, et geid ja lesbid ongi teisejärgulised inimesed ega väärigi rohkemat. Praegu on õige aeg täisväärtuslike õiguste eest seismiseks.
Üks täisvereline eesti heteromehest sõber emailis mulle ja küsis, kas tean mis Eestis toimub. Ei tea ega tahagi teada. Eestiga seoses pole kunagi midagi head loota ega oodata. Saatis Võsa saate, mida vaadates läks süda pahaks. Mõni päev hiljem ilmus Meelis Niinepuu sulest Postimehes hea paroodia, kus muuhulgas mainib ka hambutu justiitsministeeriumi hambutut kooselupaketti (link).
Will & Grace'i show sai kirja homoseksuaalsust ravivalt asjapulgalt, kes väitis olevat endine gay ja kes proovib nüüd maailma parandada ning homoseksuaalseid inimesi ravida, enda sõnul edukalt. Will & Grace meeskond kirjutas vaimuka kirja vastu. Lugeda saad siit.
Prantsusmaal on samasooliste abielu (just abielu, mitte partnerlusmisasiseenüüdoligi) ja adopteerimine legaliseeritud. Pariisi linnapea, Bertrand Delanoë, on gei. Hiljuti avas moslemist gei aktivist Pariisis esimese gei moshee. Kisa ja kära oli, kuid vanker veereb edasi.
Küsimus: mis juhtub, kui noor transsooline MTF saab kokku noore transsoolise FTM-ga? Vastus: armastus! (Link).
Esimene Briti gei telenäidend on aastast 1959 (link). Homoseksuaalsus oli keelatud kuni 1967. Uskumatult julge.
Hea kiri isalt pojale (link). "OJ" tähendab "orange juice".
Abielus geimehed elavad kauem; abielus lesbidega on vastupidi (link).
Elu Afganistanis: ühiskond peab normaalseks, et keskealistel ja vanadel meestel on 9-15 aastased poisikesed armukesteks (link).
Briti saartel on 19,000 last, kellel on samasoolised vanemad ja 12,000 samasoolist paari, kes kasvatavad lapsi (link).
Olen 100% samasooliste abielude, mitte partnerluslepingute poolt. LGBT kogukonnal peab olema võrdväärne õigus sõlmida abielusid; igasusgused muud lepingud teevad samasoolistest paaridest teisejärgulised. Maailmas ongi levimas trend samasooliste abielude poole. Uus-Meremaa võttis just vastu abieluseaduse (enne seda olid samasooliste partnerlus seadusega kaetud). Inglismaal ja Prantsusmaal, kus hetkel kehtib samuti partnerlusseadus, muudetakse see kohe varsti abieluks ümber. Uruguai võttis paar päeva tagasi abieluseaduse vastu. Point on selles, et kirikul ei ole abiellumisel monopoli, olgugi et kiriklik seltskond sedasi väidab. Abielu kuulub rahvale ja on sooneutraalne. Lühike, naljakas ja toetav kõne Uus-Meremaa parlamendisaadikult samasooliste abielu teemal (link).
"Millal otsustasid hakata heteroks?" hea geiaktivistide video (link). Sama peaks küsima ka eesti (homofoobsetelt) heterodelt ja video juutubi üles riputama.
Suurbritannias on 6.oktoobril luulepäev. Kirjutasin blogis geeniuse Michelangelo ja kuningliku õukonna ametliku luuletaja Carol Ann Duffy luulest (üks oli gei ja teine on lesbi). Kliki siia.
Inglismaa kõige mõjukam kunstikriitik Brian Sewell avaldas just elulooraamatu. Londoni lehes Evening Standard ilmus katkend Sewell'i raamatust, kus kirjutab kapist välja tulemisest. Vaimukas lugemine (link).
Mõnus toidublogi Lottie+Doof, mida peavad abielus geimehed Chicagos, mehega abielus Matt Kalifornias ja muidugi äärmiselt sümpaatne, edukas ja hea huumorimeelega gei David Lebovitz Pariisis.
Ajakiri Elle (Brasiilia) viimase numbri kaanepildil poseerib transseksuaalne modell Lea T (link). Maailm liigub õiges suunas!
Belgia uus peaminister, Elio Di Rupo, on gei. Di Rupo tuli kapist välja juba 15 aastat tagasi, kui ajakirjanik proovis ta ebameeldivasse olukorda panna ja küsis otse, kas ta on gei. Di Rupo vastas sellepeale, silmagi pilgutamata: "Olen küll, ja siis?" (link). (Islandil on abielus lesbist peaminister ja Saksamaa välisminister on ametlikus partnerlussuhtes gei.)
The Economist ajakirjas (mu endine töökoht) väga hea ülevaade LGBT kogukonnast muslimimaades ja sellest et koraaniteadlased leiavad, et homoseksualism ei ole koraanis keelatud (link).
Soomes toimusid äsja presidendivalimised. Kandideeris 8 inimest erinevatest erakondadest. Erinevalt Eestist, valib Soomes presidenti rahvas. Pekka Haavisto, roheline, oli üks kahest, kes sai teise vooru. Võitis küll Sauli Niinistö, kuid paljudele oli Haavisto teise vooru pääsemine iseenesest juba võit. Haavisto on taimetoitlane, gei ja 10 aastat partnerlussuhtes Equadorist pärit Antonio Floresiniga. Kõnes tänas Haavisto kõigepealt Floresini vankumatu toe eest (link). Viskasin pilgu soome meediale peale ja ükski leht või saade ei pilganud Haavistot orientatsiooni pärast. Selge erinevus Eesti meediategelastega, kelledest kiirgub provintslikust ja matslikkust.
Ja veel: Soome parlamenti valiti eelmine aasta 4 geid ja 1 lesbi.
Ja veel The Economist ajakirjas, mis väsimatult toetab geiabielusid ega väsi sellest teemast kirjutamast, erinevalt mõnest Postimehe toimetajast, kes elab nõukaaja mentaliteedis ja kirjutab homofoobseid artikleid, higipull otsa ees. Inglise keeles öeldakse, et mida väiksem dick, seda suuremad kompleksid.
Igatahes, The Economist'i artikkel on Kalifornias toimuvast positiivsest muutusest sõna "abielu" ümber ja sellest, et geidel on õigus kutsuda seaduslikku partnerlust abieluks. Paarid täidavad ju kõik heteroabielu kategrooriad (maksavad abielupõhiseid makse, haiglates koheldakse elukaaslast kui abikaasat, pärandusseadustik kohtleb elukaaslasi kui abikaasasi jne). Aktuaalne teema, sest ka Eestis võib partnerlussuhte vastuvõtmisel sama küsimus esile kerkida (link).
Mina toetan abielu, mitte partnerlussuhet. Kui kaks inimest panevad leivad ühte kappi, ühele paarile antakse võimalus abielluda või sõlmida partnerlusleping, teisele paarile pakutakse vaid partnerluslepingut, tekib kihistumine. Nagu The Economist on juba ennist öelnud ja millega mina nõustun, on kõik inimesed demokraatlikus ühiskonnas võrdväärsed. Lubades ühel grupil abielluda, teisel sõlmida partnerlusleping tekitab segadust, kihistumist ja soosib abielu kui insitutsiooni eksklusiivsust. Partnerlusleping on rohkem armu andmine geidele ja lesbidele, et vait jääksid, mitte kogukonna võrdväärne kohtlemine heterodega. Abielu on konkreetne termin, mis garanteerib võrdväärse suhtumise gei- ja lesbipaaridesse. Abielu ei alahinda samasoolisi suhteid, ei ole geidele ja lesbidele alavääristav või teisejärguline ega tekita segadust sõlmitud lepingutest rääkides. LGBT kogukond peaks nõudma abiellumist, mitte nõustuma leige keskteega, mida on partnerlussuhe.
Uus uurimistöö kinnitab, et homofoobid, rassistid ja konservatiivse maailmavaatega inimesed on madala IQ-ga inimesed (link). See pole ei üllatus ega uudis, aga hea on teaduslikku kinnitust saada.
Briti peaminister David Cameron käis Washingtonis Barack Obamal külas. Valge maja korraldas Cameroni auks piduliku õhtusöögi, kuhu oli kutsud sajad tähtsad meedia, filmi, moe ja äritegelased abikaasadega, mh ka Newsweek/Daily Beast peatoimetaja Andrew Sullivan meessoost abikaasa Aaron Tone'ga. Käest kinni hoidvast paarist on pilt artikli keskel (link).
Blogis mõni sõna Leonardo da Vinci'st, kes oli gei. Mainin ka Caravaggio't, samuti gei (link).
Bruce Weber, maailmatuntud 66-e aastane hetero fotograaf, on aastaid pildistanud ja teinud reklaame moebrändidele homoerootilistel teemadel (link), (link), (link), (link), (link). Laadimine võtab mõni sekund aega.
Delfisse on vaja oma LGBT nurka/rubriiki. Eeskujuks võib võtta äärmiselt eduka Huffington Post'i internetilehe Ameerikas; hiljuti avati harud ka Kanadas, UK-s ja Prantsusmaal. Huffington Post sarnaneb Delfiga, kuid on mahult ja populaarsuselt kordi suurem. LGBT nurga nimi on seal Gay Voices.
Rubriik/alakategooria/nurk toimiks Delfis samamoodi, nagu Eesti Elu, Majandus, Sport, Publik jne. Kui inimesed kirjutavad LGBT teemadel artikleid, kogutaks need ühte kohta kokku. Praegu on kõik portaali mööda laiali ja otsimine vaevarikas. Uus rubriik/kategooria/nurk innustaks LGBT teemadel rohkem sõna võtma ja oleks ühtlasi koht, kus ka heterod saaks infot. Näiteks: OMA keskuse Valgest joonest on minuteada kirjutatud vaid geikogukondade portaalides. Valge joon on aga mõeldud just heterodele, kes arvatavasti neid portaale ei külasta. Delfi on siiani geiteemalistele artiklitele avatud olnud ja on samas ka kõige loetum uudisteportaal Eestis. Uus LGBT rubriik/kategooria/nurk tõstaks külastajate arvu veelgi ja ühtlasi näitaks Delfi täiskasvanlikku suhtumist LGBT kogukonda (mida ei saa just ütelda mõndade teiste ajalehtede ja toimetajate kohta, aga see just olekski Delfi võit).
USA välisminister Hillary Clinton lindstas video seoses Pride'i kuu algamisega Ameerikas.
Juba vana uudis, aga siiski: president Obama ütles otse välja, et toetab samasooliste abielu. Just ABIELU, mitte partnerlusseadust. Vahe on selles, nagu üleval juba selgitasin, et abielu on abielu - ei teki mingit kahtlust, kas oled kellegagi abielus või vaid mingi ports lepinguid sõlminud. Obama arvab samuti nagu mina, et partnerlusseadus ei ole võrdväärne abieluga ja kuna samasoolised paarid on võrdväärsed heteropaaridega, siis leping mis sõlmivad peab olema samuti võrdväärne - ehk abieluleping, mitte partnerlusleping.
Ja teiseks, Briti konservatiivne valitsus on muutmas samasooliste partnerluslepingut abielulepinguks. Leiboristid (vasakpoolsed) võtsid aastaid tagasi vastu seaduse, mis võimaldab samasoolistel partnerlusleping sõlmida (võrde abieluga, kuid abieluks seda ametlikult siiski kutsuda ei saa). Nüüd muudavad konservatiivid seaduse täisväärseks abieluks. Võrdluseks võib tuua Eesti Respublika, kes on samuti konservatiivid, aga aastakümnete taguses nõukaaja mentaliteedis kinni. Maailmas on konservatiivid ammu edasi läinud.
64 aastat koos, Louis Halsey ja John Spofford Morgan abiellusid alles siis, kui samasooliste partnerlussuhte leping muudeti abieluks. Mingisugune teisejärguline leping ja lepingute pakett ei kõlvanud, kõlbas vaid ja ainult täisväärtuslik abielu. Sedasama arvan ka mina.
BBC raadios intervjuu teadlase Joan Roughgardeniga, kes kirjutas raamatu homoseksuaalsusest loomade seas (link). Uuringute põhjal tegi teadlane järelduse, et homoseksuaalsus on üldlevinud ja normaalne nähe.
Briti saarte Quaker kristlik usulahk kutsub üles legaliseerima samasooliste paaride abielu (just abielu, mitte ports lepinguid). Kuna Eestis on kirik igasuguse homoseksuaalsuse vastu, siis tasub lugeda, kuidas ja milliste argumentidega kristliku kiriku tegelased Inglismaal samasooliste abielusid toetavad (link).
Ugandas toimus esimene LGBT Pride (link). Teadaolevalt on Uganda äärmiselt homovaenulik. Piinamised, tapmised ja vaimne vägivald on tavaline ning aktsepteeritud käitumismall heterode poolt. Riik ei aita, pigem õhutab üles vaenule. Rääkisin mõni kuu tagasi ühe ugandalasega, kes elab Londonis. Naine rääkis kohutavaid õudusjutte, mida ma siin veergudel korrata ei taha. Ütles, et sellegipoolest hoiab LGBT kogukond kokku ja Pride sai peetud. Tänu Pridele sai riik läänemeedias tähelepanu. Rahvusvahelised organisatsioonid on hakanud Uganda valitsuselt LGBT inimeste paremat kohtlemist nõudma ja seadusi muutma. Tuli meelde hunnik LGBT eestlasi, kes tegid eelmise aasta Oma Maailma Avardamise nädalat maha, kuigi ühelgi pädevat põhjust polnud (eeeemulleeimeeldinudkontserdikohtväheinimesiolimiksnadhoopisniieiteinudäääeeemöhmöhmöh). Päris haige ja tüüpiliselt eestlaslik. Igasugused üritused toovad tähelepanu ja kontakte. Muidu jääbki LGBT inimene kuhugile kapinurka konutama ega saagi võrdväärseid õiguseid, kui avalikkusele ühiskonna valupunkte kätte ei näita ja nende muutmist ei nõua. Ugandale kümme punkti.
Lugesin seda justiitsministeeriumi jaburust kooselusseaduse teemal. Kuigi esmasilmapilgul võib tunduda, et ministeerium annab samasoolistele paaridele võimaluse kinnitada oma suhet ja et see oleks justkui positiivne samm, siis lähemalt vaadates on väljapakutud nje mjasa nje rõba.
Esiteks, kui samasoolistele paaridele pakkuda vaid rida partnerluslepinguid, mida ei saa nimetada abieluks, tekitab see polariseerumist ja upitab heterode vahel sõlmitud lepingu (abielu) kõrgemale kohale. Partnerlusseaduse võib seadustikku kirjutada küll, ja see võib olla nii heterode kui samasooliste paaride käsutudes, kuid vaid sooneutraalne abielu tagab geidele ja lesbidele võrdväärse positsiooni ühiskonnas. Justiitsministeerium on aga praegu pakkunud välja olukorra, kus üks grupp (hetero) on ja jääb paremaks kui teine (homo).
Inglismaa võttis pea 10 aastat tagasi vastu partnerslusseaduse + lapsendamisõiguse. Nüüd muudetakse see sooneutraalseks abieluks, sest uuringute tulemusel tuli välja, et partnerlusseadust ei nähta ühiskonnas abieluga võrdväärsena.
Teiseks, kui justiitsministeerium proovib vältida laste "värdjastumist ja homoks kasvamist", siis peaks samasoolistes peredes ära keelama üleüldise laste kasvatamise. Lisaks keelustada veel laste ja noortega töötamine. Niikaua kui aga pole tõendeid (vaata ülevalt mu artiklit), et geid ja lesbid kahjustavad laste psüühikat, peab lapsendamisõiguse seadustikku kirjutama.
Kolmandaks, kogu lepingutepaketis pole inimlikkust. Abielluda soovivad inimesed teevad seda ennekõike vastastikuse armastuse nimel. Pakun, et justiitsministeeriumi abielus olevad ametnikud abiellusid armastuse nimel, aga samasoolistele paaridele pakuvad vaid allkirjastamise võimalust eelkõige varalises kontekstis. Et siis heterod võivad "jah" ütelda ja oma liitu armastuse liiduks - abieluks - kutsuda; geid-lesbid saavad vaid dokumendiportsule allkirju anda, et hiljem lahku minnes oleks vara kergem jagada?
Kokkuvõttes võib kogu väljapakutud kooseluseaduse prügikasti visata. Pigem on asjal poliitiliselt populistlik maik juures, et järgmiste valimiste eel või Euroopas "progressiooniga" samasooliste paaride teemal eputada. Tegelikult on aga tekst sisutühi ja ühiskonda polariseeruv.
EDIT: Meediast on läbi jooksnud mõned asjalikud arvamused. Üldjoones paistavad inimesed nõustuvat minuga, et pole ühtegi põhjust miks geide ja lesbide kooselamist seadustikus teisejärguliseks tembeldada. Oleks äärmiselt rumal tegu leppida kompromissiga. Kompromiss annab Eesti ühiskonnale selge märgi sellest, et geid ja lesbid ongi teisejärgulised inimesed ega väärigi rohkemat. Praegu on õige aeg täisväärtuslike õiguste eest seismiseks.
Üks täisvereline eesti heteromehest sõber emailis mulle ja küsis, kas tean mis Eestis toimub. Ei tea ega tahagi teada. Eestiga seoses pole kunagi midagi head loota ega oodata. Saatis Võsa saate, mida vaadates läks süda pahaks. Mõni päev hiljem ilmus Meelis Niinepuu sulest Postimehes hea paroodia, kus muuhulgas mainib ka hambutu justiitsministeeriumi hambutut kooselupaketti (link).
Will & Grace'i show sai kirja homoseksuaalsust ravivalt asjapulgalt, kes väitis olevat endine gay ja kes proovib nüüd maailma parandada ning homoseksuaalseid inimesi ravida, enda sõnul edukalt. Will & Grace meeskond kirjutas vaimuka kirja vastu. Lugeda saad siit.
Prantsusmaal on samasooliste abielu (just abielu, mitte partnerlusmisasiseenüüdoligi) ja adopteerimine legaliseeritud. Pariisi linnapea, Bertrand Delanoë, on gei. Hiljuti avas moslemist gei aktivist Pariisis esimese gei moshee. Kisa ja kära oli, kuid vanker veereb edasi.
Küsimus: mis juhtub, kui noor transsooline MTF saab kokku noore transsoolise FTM-ga? Vastus: armastus! (Link).
Esimene Briti gei telenäidend on aastast 1959 (link). Homoseksuaalsus oli keelatud kuni 1967. Uskumatult julge.
Hea kiri isalt pojale (link). "OJ" tähendab "orange juice".
Abielus geimehed elavad kauem; abielus lesbidega on vastupidi (link).
Elu Afganistanis: ühiskond peab normaalseks, et keskealistel ja vanadel meestel on 9-15 aastased poisikesed armukesteks (link).
Briti saartel on 19,000 last, kellel on samasoolised vanemad ja 12,000 samasoolist paari, kes kasvatavad lapsi (link).
Olen 100% samasooliste abielude, mitte partnerluslepingute poolt. LGBT kogukonnal peab olema võrdväärne õigus sõlmida abielusid; igasusgused muud lepingud teevad samasoolistest paaridest teisejärgulised. Maailmas ongi levimas trend samasooliste abielude poole. Uus-Meremaa võttis just vastu abieluseaduse (enne seda olid samasooliste partnerlus seadusega kaetud). Inglismaal ja Prantsusmaal, kus hetkel kehtib samuti partnerlusseadus, muudetakse see kohe varsti abieluks ümber. Uruguai võttis paar päeva tagasi abieluseaduse vastu. Point on selles, et kirikul ei ole abiellumisel monopoli, olgugi et kiriklik seltskond sedasi väidab. Abielu kuulub rahvale ja on sooneutraalne. Lühike, naljakas ja toetav kõne Uus-Meremaa parlamendisaadikult samasooliste abielu teemal (link).
"Millal otsustasid hakata heteroks?" hea geiaktivistide video (link). Sama peaks küsima ka eesti (homofoobsetelt) heterodelt ja video juutubi üles riputama.
25 comments:
Väga tubli kirjutis, mida Eesti kontekstis liialt vähe lugeda saab. Küll aga ei saa ma nõus olla mõne punktiga, mis eelpool esitatud on.
Kõige olulisemalt on selleks punkt 1 ehk kaasasündinud vs omandatud debatt. Olles lugenud seksuaalsuse teemadel arvukalt kaasaegseid raamatuid ja artikleid (autorid nagu Marjorie Garber, Michel Foucault, Jonathan Katz, Anne Fausto-Sterling, etc), ei saa ma kohe kuidagi autori kindlusega "homoseksuaalsuse kaasasündivusest" nõus olla.
Esitan oma põhjused:
(1) Arusaam sellest, et inimesed jagunevad homo- ja heteroseksuaalideks, on ise oma väga pika ja huvitava ajalooga (vt Garber, Katz ja Foucault), mitte aga iseenesest mõistetav ja "loomulik" jaotus. Homo- ja heteroseksuaalsus kui sildid on seega ajaloolised konstruktsioonid, lihtsustatud ja võimusuhetesse põimunud arusaamad (sildid) inimese seksuaalkäitumisest. Lisaks sellele läheb taolises jaotuses kaotsi ka see, mida nimetatakse "biseksuaalsuseks".
(2) Ei ole teaduslikku alust väita, et inimeste seksuaalse partneri valik käiks esimese asjana soo põhjal ning oleks kaasasündinud. Uuringud, mis seda on väitnud, võtavad aga juba aluseks punktis üks esitatud aksioomi, et inimesed peavad jagunema kahte eelnimetatud gruppi. Seega on tegu fallacy-ga, kallutatud "teadusega" (kuulsaim neist on vast Simon Le Vay). Tegemist on seega _eeldusega_, mis ei ole tõestamist leidnud. (Mõtteharjutuseks: kas inimene armastab ühte sugu või ühte inimest?)
(3) Nagu on väga ilmekalt demonstreerinud Marjorie Garber ja enne teda ka näiteks Alfred Kinsey, võib pigem eeldada, et inimene on aprioorselt võimeline romantiliselt (ja seksuaalselt) armastama mõlemast soost inimesi ning n-ö valik (seksuaalne identiteet) tehakse/saadakse sotsiaalse sunni (st normid, stigmad) tingimustes. Tsiteerides Garberit: most people would be bisexual if not for "repression, religion, repugnance, denial, laziness, shyness, lack of opportunity, premature specialization, a failure of imagination, or a life already full to the brim with erotic experiences, albeit with only one person, or only one gender." (Vt ka teemasid nagu seksuaalsus vanglates, sõjaväes jms same-sex keskkondades; ning seksuaalsus teistes kultuuriruumides.)
Seega saaks üle sellest dilemmast, et kas tegu on kaasasündinud või omandatud käitumisega, kuna õige ei ole kumbki. St homoseksuaalsus ei ole kaasasündinud ega "õpitud", vaid on loomulik osa inimese seksuaalsusest. Selles kontekstis ei ole õige rääkida tegelikult homo- ja heteroseksuaalsusest, vaid inimese seksuaalsusest (mida võib ette kujutada n-ö Möbiuse lehena, millel ei ole orientatsiooni). Üht või teist pidi ei ole selle pinnalt diskrimineerimine õigustatud.
Väga hea artikkel, oli huvitav lugeda, pooldan autori arvamust. Kahju, et meie rahva esindajatel ei ole julgust ja mõistust toetada inimesi, kes seda vajavad. Väga kahju, et president räägib kampaaniast, et tuua talendid koju, kuid tal ei ole õrna aimugi sellest, kuidas seda kõike korraldada, vahel tundub, et meie riigi esindajad ei saa absoluutselt aru miks meie head kodanikud välismaale kolivad.
Artikli autori poolt on tehtud väga hea analüüs, mida saaks kasutada tõhusa kava väljatöötamiseks meie ühiskonna tolereerimiseks :) Tänud
Eero,
Mul on hea meel, et mu kirjutis meeldis. Ühest punktist said vist natuke valesti aru.
Homoseksuaalsus on selles mõttes kaasa sündinud, et seda ei saa raamatust õppida. Aabitsast õpib tähti veerima, kuni oskad lugeda. Homoteemalisi romaane võid aga lugeda kogu ülejäänud elu, aga see iseenesest ei kalluta seksuaalsust ei paremale ega vasakule. Paduhetero jääb heteroks, aga biseksuaalsuse puhul võib oma soo vastu huvi küll ärgata. Sellegipoolest on see seeme juba inimeses sündides olemas. Point ongi selles, et poliitikud on vihjanud homoseksuaalsusele kui nakkushaigusele, mida ei tohi mingil juhul koolis käsitleda (minister Tõnis Lukas). Levinud on ka valearvamus, et samasooliste paaride lastest kasvavad vanemate eeskujul homoseksuaalsed. See ei vasta tõele. Uuringute põhjal on suur enamus homode lastest heterod. Selles mõttes ei ole siis homoseksuaalsus õpitav või külgehakkav.
Biseksuaalsus on omaette teema. Enamusel kerkib silmade ette sõbrannaga amelev blondiin, kes vahel ka oma mehe kampa võtab. Tegelikult arvan, et vähemalt pooled inimestest on biseksuaalsed, aga ühiskonnas valitsevad tabud hoiavad eriti meeste puhul biseksuaalsust saladuskatte all. Sealt ka "kõrvalepõiked" vanglates jne.
Mis puutub teistesse kultuuriruumidesse, siis olin pikalt seotud Lähis-Idaga, kus esines homoseksuaalsust sama palju kui mujal, ainult et varjatul kujul.
Olen nõus, et seksuaalsus on fluid, nagu inglise keele öeldakse. See tõde aga ei tule seadusi tehes kasuks. Seadused peavad olema selgesõnalised ja sealt ka seksuaalsuse lahterdamine. Eesti poliitiku jaoks on isegi homoseksuaalsed abielud ähmi ajav teema. Mis siis veel rääkida transseksuaalsete inimeste õigustest ja nende seksuaalsuse lahterdamisest. (Kas Male to Female, kes on suhtes naisega, on poliitiku jaoks hetero- või homoseksuaal?) Ühesõnaga, kui soovime seadusi muuta, mis saavad muudetud, siis samm korraga.
Inimese sugu on muidugi üldse omaette teema. Kaugeltki kõik meist ei lahterdu kromosoomide XX ja XY kategooriasse. Hea näide oli hiljuti Lõuna-Aafrika Vabariigi sportlase Caster Semenyast näol. Lühike kokkuvõtte on siin: http://www.guardian.co.uk/world/2009/aug/20/what-sex-is-caster-semenya_
Homogeeni ei ole tõesti leitud, aga samas ei saa ju vastu tahtmist kellegi seksuaalsust teisele poole kallutada. Uuringud on näidanud, et paljud inimesed teadsid juba lapseeas, et on homoseksuaalsed. Järelikult peab jätma võimaluse sissekodeeritud seksuaalsusele.
Tõepoolest, väga hea artikkel. Aga nõustudes Eero kommentaariga võiks vaid lisada, et riigi jaoks ei peaks seal üldse vahet olema, kui seadustes rääkida vaid kahest(või miks mitte ka rohkemast) inimesest, jättes selle, kuidas nad oma sugu ja seksuaalsust defineerivad, juba ainult nende endi asjaks. Üsna halb versioon oleks, kui luuakse amasooliste suhetele mingi eraldiseisev regulatsioon, jättes mulje nagu see oleks mingi eraldi kategooria, kuigi tegelikult ju ometi ei ole.
Liiga pikk vastus tuli, seega postitan kahes jaos...
-----
Aitäh vastuse eest! Nagu mu eelnevast kommentaarist võib ka välja lugeda, ei saa ma samuti nõus olla inimestega, kes nn homoseksuaalsust nakkushaiguseks vms peavad. Samas, nagu ka erinevate poliitiliste gruppide retoorikast ka näha, ei sõltu gay identiteediga inimeste diskrimineerimine sellest, millisena nähakse selle n-ö pärinemisprotsessi: näiteks paljud kristlikud grupid (k.a ametlikult katoliku kirik) peavad seda "õpituks" ja seega taunimisväärseks, sellal kui paljud teised grupid peavad seda kaasasündinuks ning jätkuvalt taunimisväärseks (nt ravi vajavaks vms). Õigus pole aga kummalgi.
Ütlesid, et "[s]ee tõde [et seksuaalsus on fluid] aga ei tule seadusi tehes kasuks". Selles lauses on ka peidus see põhjus, miks (homo)seksuaalsust nii kangesti bioloogilisele pinnale tahetakse asetada: see oleks kõige lihtsam viis, kuidas poliitilisi õigusi saada. Seksuaalsuse bioloogiliste aluste proponentidest teadlaste seas on muide väga palju inimesi, kes end ise geidena identifitseerivad. Nt eelpool mainitud Simon LeVay, kes enda väitel avastas seose hüpotaalamuse suuruse ning "seksuaalse orientatsiooni" vahel (tegemist oli pseudo-teadusega väga mitmel põhjusel), tunnistas ka ise antud agendat: seda lihtsalt on vaja tõestada, maksku mis maksab. Kuid kuigi bioloogiliste põhjenduste otsimine võib olla küll kõige lihtsam viis kuidas õiguste ja tolerantsuse poolt vaielda, ei tee see seda positsiooni kuidagi "õigemaks" või "tõestatuks". Antud positsiooni puhtalt poliitiline eesmärk on ka see põhjus, miks mina seda dihhotoomiat sellisena aktsepteerida ei saa. Õiguste saamiseks pole ilmtingimata vaja teadusega manipuleerimist, vaja on pigem laiemat sotsiaalset mentaliteedimuutust.
Tagasi esimese punkti juurde tulles, paistad olevat jätkuvalt positsioonil, et "seksuaalne orientatsioon" (st mis soost partneri inimene valib või kellega tal seksuaalne suhe tekib) on kaasasündinud, "sissekodeeritud". Seda lugedes tuli mulle meelde üks Saksamaal 1970. aastal ning teist korda 1990. aastal läbiviidud uuring. Nimelt sellal, kuid 70-ndal tunnistas 18% küsitletud 16-17 aastastest poistest, et neil on olnud seksuaalseid kokkupuuteid sama soo esindajatega, siis 90-ndal oli see protsent kukkunud kahele (2%). Uurijad ise seostasidki seda homoseksuaalsuse muutunud näoga avalikus ruumis: seksuaalsus oli selle 20 aasta jooksul n-ö biologiseeritud, mistõttu kardeti antud praktikaga seotud sildistamist ja sotsiaalset stigma. (Antud uuringu kohta on pea-uurija kirjutanud saksa keeles üsna loetavalt: http://www.lsbk.ch/articles/gunter_schmidt.asp; uuring ise ilmus raamatuna, mis küll täiskujul netis üleval ei ole.) See näitab ka seksuaalsuse sotsiaalset/kultuurilist olemust, mis on, nagu sa ise ütlesid, fluid. Alfred Kinsey kuulsad 1940.-50.-ndatel aastatel läbiviidud uuringud on muidugi andnud tulemusteks veelgi suuremaid numbreid, demonstreerides taaskord muutust ajas, sõltuvalt sotsiaalsest keskkonnast (tema uuringuid, mis pole muidugi oma vigadeta, pole ka netist kuigi raske üles leida).
Homo/hetero binaarset mõtlemist on muide väga hästi problematiseerinud ka Fritz Klein, näidates erinevaid viise, kuidas antud dihhotoomiast mõelda. Kas võtta aluseks reaalsed praktikad, meeldivus/tõmme, fantaasiad, emotsioonid või midagi viiendat? (Vt http://www.bisexual.org/kleingrid.html.) Valik on arbitraarne, demonstreerides taaskond selle binaarse arusaama tühjust (rääkimata siis veel sellest, et tegu on kindla ajaloolis-kultuurilise konstruktsiooniga).
Lõpetuseks, lisaks sellele, et seksuaalsusest võib mõelda kui orientatsioonita Möbiuse lehest, on abiks ehk ka metafoor "seksuaalsus kui narratiiv". St kuidas inimese lapsepõlv, teda ümbritsevad sotsiaalsed normid, tema seksuaalsed kokkupuuted jne vormivad teda ja tema arusaama oma seksuaalsusest. Nii ma usun tõepoolest, et täiskasvanuna võivad paljud end geina identifitseerivad inimesed öelda, et nad teadsid seda alati, juba lapseeas. See on nende jutustus endast, nende seksuaalsest kujunemisest. Samamoodi nagu noorena n-ö eksperimenteerinud inimesed võivad ennast täiskasvanueas rahumeeli heteroteks nimetada (inglise keeles on isegi väljendid "GUG" ja "LUG" ehk vastavalt "gay until graduation" ja "lesbian until graduation"). Küll aga ei jäta see homo/hetero dihhotoomiast midagi järgi.
Igatahes, ma olen sinuga põhiasjades loomulikult ühel nõul, kuid seksuaalsusest rääkides on palju, mille üle mõelda. Sotsiaalses maailmas on asjad üldiselt keerulisemad kui nad välja paistavad :)
Kallis Ulrika! Sa oled teinud tõeliselt suure töö ja väga õige suunaga! Eesti (minu) inimesed tuleb saada maailma vaatama oluliselt suuremalt ja kaugemale, kui seda on naabrite krunt ja selle piir. Mulle meeldiks, kui sinu töö leiaks rohkelt lugejaid ja kaasamõtlejaid. Eriti õnnelik olen ma siis, kui keegi ka sellest sinu artiklist teeks mingeidki korrektuure oma mõtlemises! Tõeliselt hea töö!
P.S. Minu seksuaalne orientatsioon on traditsiooniline.
Meelis
Is the Estonian parliament sprinkled with homosexuals like here in Britain?
Tere Ullrika! Suurepärane kirjutis, kuigi isiklikult leian et see on natuke liiga palju 'eilses päevas' kinni. Syndisin Eestis 80'date alguses ning oma homoseksuaalsusest olin teadlik tõenäoliselt juba umbes kymneselt. Kuna kasvasin yles yhes eestimaa väikelinnas kus puudus igasugune informatsioon sellest mida tähendab olla 'erinev'. Ja ma ei räägi siinkohal ainult positiivsete eeskujude puudusest, vaid pigem kirjandusest ja sellest mida meile koolis räägiti (ehk - ei räägitud). Ainus inspiratsioon sellel ajal tuli tegelikult Tallinnast kus loodi esimesed mittetulundusyhingud tegelemaks seksuaalvähemuste igapäevaste väljakutsetega ning suht positiivse alatooniga meediakajastustega antud teemal. Kui olin saanud 15 aastaseks ( seega umbes 90'te keskel) olin veendunud et mingisugune partnerluslepe eestis tuleb, ning olin kindel et aastaks 2000 on see eesmärk saavutatud. Uskusin nii sest polnud ise reaalset homofoobiat veel kogenud (mu pere on alati olnud toetav, ning sõpradega sain asjast yle läbi huumori - mitte keegi poleks eales uskunud et ma kunagi mõne neiuga käima hakkaksin, sest just sel juhul oleksin näinud välja absurdselt halenaljakas. sõnaga, tögamist oli palju, kuid see oli pigem lapsikult siiras ning olemuselt heatahtlik). Mida aeg edasi aastatuhande suunas, seda keerulisemaks läks ka poliitiline olukord, muutusid prioriteedid, ning seksuaalvähemuste teema justkui kadus päevakorrast - meid nagu polnud olemas enam! Kuna väikelinnas on keeruline leida kohtingukaaslasi siis tundisn ennast kasvavalt isoleerituna - tekkisid probleemid õppetöös ning hakkasin ise enda vastu negatiivselt suhtuma. muutusin sõjakamaks, ning tekkisid sõprussidemed inimestega, kellega veel 14-15 aastaselt mitte mingil juhul läbi poleks käinud. Aasta 2000 tuli ja läks. Tuli uus laine ka eesti homoseksuaalses liikumises, Tallinnas hakati pidama teadlikust tõstvaid paraade, kuid need langesid ka kohe suur halvakspanu alla ning viimase kymnendi keskpaiku nägime ka reaalset fyysiliselt vägivaldset homofoobia lainet mis ei päädinud ainult pealinna geiparaadiga, vaid mille 'sädemed' lendasid ka kaugematesse eestimaa nurkadesse (mu enda gei sõpru rööviti, viidi metsa jne... väga negatiivne aeg). Otsustasin Eestist lahkuda ja elan Suurbritannias, kus nyydseks olen armastavas suhtes juba päris mitmendat aastat. Ainus mida kahetsen on see, et ei lahkunud Eestist kui olin 15. Kaotasin usus ja lootuses elades 10 aastat oma elust. Ja seetõttu Ullrika, yhelt poolt ma toetan sinu pyydlust selgitada neid asju, kuid teiselt poolt Eesti inimesed vajavad neid lahendusi kohe! Ja 'kohe', nad kohe kindlasti ei saabu (usun et läheb veel yks kymnend). Seega minu isiklik yleskutse kõigile geinoortele eestis oleks - lihtsalt tulge ära sealt kui võimalus on, sest pahatihti enne kui asjad lähevad paremaks, võtavad nad pöörde halvemuse suunas! Meil on ainult yks elu ja me kõik oleme seda elu väärt nyyd ja praegu.
Aino Siebert
aw.siebert@t-online.de
Minagi soovin tänada autorit väga hea analüüsi eest. Läksin Eestist ära 1971 ja elasin Soomes läbi seksuaalrevolutsiooni, mis tuli sinna Kesk-Euroopast väikese hilinemisega. Seetôttu on minu suhtumine nii iseenda kui teiste seksuaalsusesse vaba. Seksuaalsus on iga inimese eraasi. Mind isiklikult segab juba see, et kogu aeg räägitakse seksuaalsusest, nagu see oleks meie elus kôige tähtsam, kôige määravam. Me môtleme ju ikka ajude ja mitte suguelunditega. Meie väärtus inimesena ei seisne ju seksuaalsuses.
Seega, kas on üldse tähtis teada, kas homoseksuaalsus on kaasasündinud vôi areneb hiljem. Kui kaks (kolm-neli etc.) täiskasvanut inimest on ônnelikud oma intiimeluga, siis on ju kôik korras. Ka heterode seksuaalelu on ju väga, väga kirev. See mis meeldib ühele, ei pea meeldima teisele.
Jagan täiesti autori arvamust, et Eesti on veel koloniaalmaa, kus valitsevad väikekodanlikud arusaamad. See tuleb selgelt esile ja poliitikute kommentaarides.
Ise elan Saksamaal, siin on homoseksuaalist partnerluse sôlminud välisminister (dr. Guido Westerwelle), samuti on Berliini ülemlinnapea homo (Klaus Wowereit). Paljud intellektuaalid ja prominendid on juba ammu julgenud "kapist välja tulla", see pole seganud ei nende populaarsust ega ka mitte vähendanud nende väärtust inimenesena.
Kuid ka Saksamaal (nagu mujalgi)on olukord muutunud tänu julgetele inimestele, kes on julgenud alustada "vôitlust", olgu siis küsimus kas suhtumisest naistesse, puuetega inimestesse vôi seksuaalsesse vähemusse. Lugesin hiljuti Balian Buschbaumi raamatut "Sinised silmad jäävad sinisteks". Ta lasi ennast naisest meheks opereerida. Kuid milline enesekindlus! Siit oleks mitmetele teistelegi ôppimist!
Momendil nôuavad Saksamaal mitmed (nh kardinal Lehmann) ka sölibaadi lôpetamist. Katoliiklikul kirikul ei ole enam vaimulikke! Mitmed kogukonnad sulgevad seetôttu silmad, teades aga vägagi hästi, et preestritel on naised ja lapsed. Ehk silmakirjalik olukord. Ka usklikud jooksevad jumalakodadest ära, sest kirikud ei käi reaalse ajaga kaasas!
Liialt paljud eestlased elavad oma makromaailmas, nad ei tea üldse, mis mujal maailmas toimub. Puuduvad väliskorrespondendid ja nende artikleid, kes valgustaksid elu mujal, ei avaldata. See on suur probleem.
Kuid me peaksime kôik Eestis elavaid julgeid inimesi toetama. Nad vajavad meie toetust.
Kui ilmub (homo)vaenulikke artikleid, siis peab kohe tegema vastulause ajalehele, Pressinôukogule ja ka Ôiguskantslerile. Selline vaenulikkus on vastuolus EV Pôhiseadusega. Vaenu levitamine on karistatav.
Saksamaal on fond, kus jälgitakse homoseksuaalide olukorda kogu maailmas. Ka nemad vôivad aidata. Kes soovib lisainformatsiooni, vôib pöörduda ka minu poole.
Gruppides on vôim ja koos vôib palju saavutada. 1968ndate üliôpilaste revolutsiooniga ei tekkinud Kesk-Euroopas mitte ainult seksuaalne vabadus, vaid kogu ühiskond hakkas tasapisi muutuma sallivamaks, mh said ka naised endale palju ôigusi juurde. Veel 1950ndatel aastatel pidid saksa naised küsima oma mehelt luba kui soovisid minna tööle vôi hankkida endale juhiload.
Autorile veelkord suur tänu kompetentse loo eest.
Ulrika, aitäh selle artikli eest. Tänu sellele on nüüd lõpuks olemas inimkeeles ja mõistlikus tasakaalus analüüs sellest, kuidas on teineteisest lahus Eesti nö arvamus iseendast kui avatud ühiskonnas ja samal ajal parteilise eliidi teod ja konkreetsemad sammud. Saan seda linkida inimestele, et nad saaksid aru, milles on sisuliselt teema ja miks samasoolised vajavad partnerlussuhte legaliseerimist.
Täiesti õige samm oli erakondadel paluda formuleerida ametlik seisukoht ja seda kõrvutada ja avalikustada ja asetada oma maailmavaate konteksti. Just plaanime sama teha oma mõttekojaga vabatahtliku pääste seisukohast ja siit saab väärt mõtteid.
Toomas
PS: esimese lõigu viimast lauset tasub lugeda nii: ... ja miks on vaja samasooliste partnerlussuhete legaliseerimist.... :)
Aitäh hea ja põhjaliku artikli eest. Kuulun nende hulka, kes on lahkunud Eestist. Ja tagasi sellesse inimvihkajalikku riiki ei pane mind pöörduma mitte mingi vägi. Liiga kaua uskusin ja lootsin, et midagi muutub, kuid kõik läks ainult hullemaks. Elu on aga lühike ja seda raisata lihtsalt mingi mõttetu ootamise peale on suurim rumalus.
Juhan kirjutas oma mõtteavalduses vääramatu tõe: "Seega minu isiklik yleskutse kõigile geinoortele eestis oleks - lihtsalt tulge ära sealt kui võimalus on, sest pahatihti enne kui asjad lähevad paremaks, võtavad nad pöörde halvemuse suunas! Meil on ainult yks elu ja me kõik oleme seda elu väärt nyyd ja praegu."
Mõtlesin selle teema peale natukene, ning sooviksin lisada veel mõne mõtte (kuna kapist väljas homoseksuaalid antud teemal yldiselt ei räägi, siis ehk pakub mõnelegi huvi). Ma nõustun seisukohaga et uurimustööd antud valdkonnas tuleb teha, kuid uurimustöö peaks keskenduma pigem teemadel nagu – kui palju homoseksuaale langeb yldhariduskoolist välja enne põhikooli lõppu või siis et kui palju homoseksuaale on eestist emigreerunud viimase kymne aasta jooksul. Kahtlemata on uurimistööd stiilis – kas homoseksuaalsust põhjustab sama geen mis vasakukäelisustki – vajalikud, kuid minu arvates täiesti teisejärgulised. Kui nyyd vaadata Lääne kogemust antud teemal siis sellised uurimused võtsid Läänes parima osa poolest sajandist ja meil alles räägitakse nende hypoteetilisest vajadusest. Ja kui meil otsustataksegi see jalgratas uuesti leiutada, siis kaldun uskuma et resultaat oleks suures plaanis sama.
Teine moment antud teema juures on see, et seda käsitlevad peamiselt heteroseksuaalid ja väljaspool gei kogukonna konteksti – analoogia siin oleks see kui Tammsaare oleks syndinud sajand/paar varem ning kirjutanud töö ja armastuse vahekordadest ajal mil enamus meie esivanemaist olid pärisorjad, oleks teda tõenäoliselt peetud väga eluvõõraks inimeseks.
Kolmandaks teeb mind tõsiselt murelikuks eesti gei aktivistide suhtumine. Selle asemel et vaielda Abrahami ning Helmega oleks minu arust vaja astuda hulka radikaalsemaid samme. Kuid kes eesti geikogukonda natukene lähemalt tunneb teab ka seda et viimane on omaks võtnud kogu laiemale eesti yhiskonnale omase klassipõhise suhtumise. Seega need 15-16 aastased maapoisid kes hetkel Skandinaavia 50+ vanuste seksturistidega kokaiini ning kalli margialkoholi eest saunades möllavad, need poisid on ka meie aktivistide poolt tihti maha kantud. (Samas kui Inglismaal käivad nende eakaaslased pea pysti, armuvad, on edukad ja aktiivsed yhiskondlikus elus)Ning siia minu meelest ongi koer maetud. Tahaks näha kas mõni meie esiaktivist võtaks yhe, ytleme Antsla, poisi enda juurde elama, annaks võimaluse keskkool edukalt läbida ja ehk aitaks ka tööotsa peale. Tean et seda ei juhtu kunagi, ning nende poiste peale vaadatakse ylalt irvitades alla – aga miks nad siis on sellised luuserid.
Siit jõuangi ringiga tagasi meie ‘expat’ gei kogukonna juurde. Et ehk oleks võimalik need lapseohtu noored inimesed vähemalt mingiks ajaks eestist päästa? Et võiks olla tugev väliseestlastest koosnev katusorganisatsioon ‘eksiilis’ kes suudaks vähendada seda massilist ekspluatatsiooni, jäädavalt murtud sydameid ja seda tohutut ylekohut ning kibestumist?! Venelastel ja Ukrainlastel on need organisatsioonid siin UK’s täiesti olemas.
Hetkel ei ole eesti poliitikas mitte midagi mis ytleks et me ei astu Leedu jälgedes – kriminaliseerimine. Kardan et kui see ka veel kõigele lisaks otsa väänatakse, siis see kurjus on niivõrd tohutu et seda on raske isegi proovida mõista.
Vaga hea ja oluline kirjutis, hasti argumenteeritud. Eriti meeldis mulle see, mis puudutas kirikut ja traditsioone. Tahaksin omalt poolt m6ningaid m6tteid lisada. Naiteks see, mis kirikut puudutab – esiteks pole Eesti nii religioosne riikki, et see aspekt rahvamasse geisid tolereerimast takistaks. V6iks arvata, et kuna Eesti on maailmas yks vahem religioosseid riike, siis inimesed on sellev6rra vabamad armastama keda tahavad. Seega ei saa traditsioonid olla mingi argument riigi poolt. Eesti pyyab ju just olla selline kiirelt arenev tiigririik – isegi n6ukogude ajal oli Eesti see, kus puhusid varskemad tuuled. Isegi kui traditsioonid oleks p6hjendatult argument (mida nad ei ole), siis peaksime v6rdluseks tooma UK ja Taani, mis on oma kuninglike peredega vaga traditsioonides kinni, aga geide 6igusi nad ei karbi, lausa vastupidi. UK-s on hetkel toimumas LesbianGayBisexualTranssexual History Month, mida tookohtades promoteeritakse ja yhena positiivsetest naidetest, kuidas koolides teadlikkust t6stetakse, on hetkel Schools Out project.
Mis puudutab yhiskonna pysimajaamise aspekti ja hirmu, et geivanemad teevad lapsed geideks – elu on naidanud et ei tee (mul on siin UK-s yks s6branna, kelle ema on bi ja kes on ise hetero ja yks emotsionaalselt terviklikemaid inimesi mu s6pruskonnas). Samas on see hirm, et k6ik geistuvad ysna rumal, kuna isegi kui see juhtuks (aga seda ei juhtu), siis elu seisma ei jaaks, kuna on olemas kunstlik viljastamine ja adopteerimine. Tegelikult – nagu juba ka siinses kirjutises mainitud – geide aktsepteerimine yhiskonnas aitaks elu hoopiski jatkata. Kujutagem endile ette Eesti geinaisi ja –mehi praeguses yhiskonnas – kuna riik ja yhiskond ei aita kaasa nende identiteedi kujunemisele juba koolist peale (geidest ei raagita, meedia on heteroideaale tais jms), siis see tahendab, et nad peavad labima pika ja vaevalise identiteedikriisi, kaheldes enda seksuaalsuundumuses ja vaartuses yhiskonna liikmena. Kahtlevad nad, kuna yhiskond ytleb, et nad ei tohi eksisteerida ja kui eksisteerivadki, siis neid ei tolereerita ning nende peremudelit ei toetata. Yhiskond loodab, et kui yldsus geisid eitab, siis geid eitavad ka endid ning ‘v6tavad m6istuse pahe’ ja hakkavad heteroteks. Aga ei hakka. Hoopis kolivad Eestist ara. V6i eitavad kogu oma seksuaalsust ja jaavad vanatydrukuteks-poisteks. V6i langevad depressiooni. Kui nyyd yhiskond oleks neid algusest peale toetanud, siis oleks nad v6inud ennast juba noorelt geina identifitseerida, partneri leida ja ka lapse(d) saada, kui soovi oli. Vahem lahutusi, rohkem lapsi, rohkem 6nnelikke indiviide – tugevam riik.
Seet6ttu on s6num ylalolevas kirjutises vaga oluline ning hea oleks, kui saaks seda laiemalt levitada. Uhiskond kasvab sellest nagunii yhel hetkel valja, kahju on aga neist, kes on pidanud ja peavad sallimatuse parast kannatama. Mina arvan, et tegelikult on geitolerantseid inimesi ysna palju ning yhel heal paeval on Eesti tolerantne riik. Tanapaeva Eesti on umbes nagu 70-ndate Inglismaa, mis puudutab geide olukorda. K6ige vahem tolerantsed paistavad olema eelk6ige vanem p6lvkond – aga ka nende seas on kapigeisid. On vaja, et keegi autoriteetne isik/organ ytleks valja, et gei olla on ok. Naiteks v6iks Eesti geid ja nende s6brad Eestis ja valismaal yleskutse koostada, allkirju koguda ning selle presidendile saata. Mis puudutab piiratud m6ttemaailmu, siis minule meeldib ikka ja jalle tsiteerida Arthur Schopenhauerit:
“All truth passes through three stages. First, it is ridiculed. Second, it is violently opposed. Third, it is accepted as being self-evident.”
Suurepärane kirjutis, millel tänu korralikule viitamisele on teadusliku uurimuse väärtus. Väga tänuväärne töö!
Ma olen suurel määral nõus Jujaniga, kes soovitab eesti geinoortel välismaal elada, et kogeda inimväärset elu. Ma lahkusin Eestist aastal 1996 selsamal põhjusel: olles selleks ajaks palju välismaal reisida jõudnud, oli mul võrdlusmaterjal olemas. Minnes ei teadnud ma, kas naasen kunagi Eestisse või mitte. Suvel kodus käies veendusin korduvalt, et ma ei taha siia tagasi - eelkõige oma geisõprade muserdatud elu nägemise tõttu. Teadsin kindlalt, et manõnda elada enam ei taha. Paraku tõi koduigatsus mu siiski tagasi 10 aasta möödudes. Äraoldud aastaid ma aga ei kahetse, sest need andsid mulle hindamatu võimaluse "suureks saada", st. isiksulikult välja areneda ja vaimselt terveks inimeseks saada.
Tulin tagasi 4 aasta eest ja kogesin peagi, et kõik vanad hoiakud elavad siin edasi. Mul oli aga jõudu sellest mitte ennast häirida lasta ja asutada möödunud sügisel Geikristlaste Kogu, mis avalikult ja ametlikult taotleb seksuaalvähemustesse kuuluvate inimeste võrdset kohtlemist kirikus ja ühiskonnas. See lause põhikirjas maksis mulle kirikuõpetaja ameti.
Mul pole praegu kerge, kuid ma pole õnnetu ega kavatse loobuda oma taotlustest. Võrdne kohtlemine ei saabu üleöö, kuigi see oleks võinud juba ammu teostuda. See on umbes põlvkonna pikkune ettevõtmine ja selleks on vaja paljude inimeste väsimatut koostööd pikema aja vältel, mitmel rindel korraga, nii kodu- kui välismaal.
Eesti geinoortele soovitan koos Juhaniga vähemalt mõneks aastaks välismaale inimväärse elu internatuuri minna. Kõiki, kes soovivad oma panuse anda selle nimel, et kunagi ka Eestisse samal põhjusel tuldaks, kutsun koostööle. Minuga saab kõige lihtsamalt ühendust võtta Facebooki kaudu.
Heino Nurk
Olen jutu sisuga igati nõus, yht kohta torgin aga terava näpuga.
"Kuidas saab minister sellist äärmiselt vastutustundetut ja homofoobilist seisukohta omada, kui tuhanded Eesti noored sooritavad enesetappe, sest nad ei näe riigis tulevikku?"
Eelnevalt on juttu sellest, et Eestis on enesetappe 100 000 elaniku kohta 18 (ilmselt siis aastas). Arvestades Eesti elanike arvuks 1,5 miljonit, teeb see laias laastus 270 enesetappu. "Tuhanded" tähendab vähemalt kaht tuhandet, mis koguneb sel juhul veidi vähem kui 8 aastaga. See aga on kõigi vanusegruppide peale kokku; samuti pole mingit alust väita, et kõigi noorte enestappude põhjuseks on, et noored "ei näe riigis tulevikku".
Demagoogiline manipuleerimine statistikaga, ehkki hea ja õige eesmärgi nimel, ei paranda sugugi selle eesmärgi tõsiseltvõetavust. Saaks ka paremini, eks ole, näiteks jättes sellised võtted homofoobidele.
Aga muidu, jah, tubli ja vajalik jutt ning yldjoontes õiged põhjendused.
Veel sônakene sekka Eesti arengu kohta. Eesti ühiskond on oma arengult 40-50 aastat tagasi vôrreldes Kesk-Euroopaga. Pole kahtlustki, et ühel päeval on ta arenenud demokraatlike riikidega ka ühel tasemel, kuid selleks ajaks on ka lääneriigid jôudnud omakorda edasi. Siinkohal pole môtet teha illusioone.
Kuid ühiskond ei arene ju millimeetritki edasi kui me ise ei vôta vaevaks teha ettepanekud, moodustada huvigruppe ja nôuda poliitiliste otsuste tegemist. Ainult nii saavad muudatused alguse. Kes on jälginud homodebatt meediates, see teab, kui vaenulikud need tihtipeale on. Ka siinkohal peab olema aktiivne ja kirjutama vastulauseid.
Eestist on lahkunud juba palju inimesi ja tuleb lahkuma lisagi.
Muidex, meie pool öeldakse: ära usalda ühtegi statistikat, mida sa ise pole vôltsinud....
Küsimus ei ole tôenäoliselt üldse statistikas, vaid selles, et riik peab tagama vôrdsed vôimalsued inimväärseks eluks. Kôikidele. Ja seda pole Eesti riik ehk poliitikud suutnud teha. Seega minge kôik kindlasti valima ja uurige enne oma kandidaadilt üle, milliseid teooriaid ta pooldab ja mida muuta soovib. Kas ta täidab oma lubadusi, tasub samuti üle kontrollida, tema tegevusel silm peal hoida.
Mis puudutab kirikute tegevust, siis juba kirjutasingi, et Saksamaal käiakse aktuaalset debatti sölibaadist. Haridusminister dr. Anette Schwan tôi esile, et kirik ei kuulu piiskopitele, vaid ikka vaimulikele. Mis tähendab konkreetselt, et poliitikud vôivad sekkuda ka kirikute asjadesse. Pôhjus - mitmed kogudused on pidanud preestrite puudusel sulgema ja nii nôuavad mitmed juhtivad kristlik-demokraadid, nh Norbert Lammert, Bundestagi president, sölibaadi kaotamist. See pahandas nii mônegi kirikuvürsti, kes olid arvamusel, et poliitikud on solvanud ei kedagi väiksemat kui Jeesus Kristust ennast. CDU (kristlik demokraadid) on IRL sôsarpartei. Ja nii peaks igaüks meist küsima, miks ei ole IRLs vôi ka Reformierakonnas (FDP sôsarpartei - homoseksuaalne välisminister Westerwelle!) vôimalik ajada modernset ja avatud liini.
EV seadusandlus kehtib kôikidele, homoseksuaalsus on lubatud, see ei ole kriminaliseeritud ja seksuaalne vähemusrühm ei pea kelleltki küsima luba märgukirjade vôi pöördumiste kirjutamiseks. Pealegi on Eesti kirjutanud alla antidiskremineerimisseadusele.
Seda peaks poliitikutele ikka ja jälle meelde tuletama!
Aino Siebert
Ulrika,
Aitäh ilusa ja huvitava artkili eest. Kahjuks jäävad Eesti poliitikud rumala populistliku vaate juurde, et erinevus on paha ja natsionalism/kaitse kõige erineva suhtes on vajalik. Ma ka juba pikemalt Londonis elanud ja tõsi, elu on siin siiki palju parem ja avatum kui Eestis...
Raivo
Olen lihtsalt üks neist, kes on lahkunud Eestist seal valitseva inimvaenuliku õhkkonna tõttu. Plaanin vahetada ka oma kodakondsust. Ma ei ole kuri Eesti suhtes, sest omaenese kurjusest on Eestile küllalt. Ainus, mida soovin, on elada normaalset ja kombekat elu. Olen pikka aega soovinud abielluda oma armastatuga ja elada täiesti tavalist õnnelikku pereelu. Eesti tingimustes võiksin seda ootama vaid jääda... ning siis veel see suhtumine seal.
Ega siingi võtab elu seadmine veel aega, kuid siin on meil lootus a on kindel tulevik.
Muu on kõik väga õige... aga "it gets better project" algataja oli Dan Savage, kes on üks vinge kolumnist, nagu Sinagi. Obama liitus kuskil poolel teel, kui kampaania juba viraliks oli läinud. Aitäh vägeva artikli eest!
Tänud kommentaaride eest, mis on endiselt teretulnud. Eriti huvitav on lugeda neid, mis põhinevad isiklikel kogemustel. Tore on ka kuulda arvamusi inimestelt, kelle seksuaalne orientatsioon on hetero. See näitab, et samasooliste abielu on terve ühiskonna teema, mitte ainult vähemusgrupi.
Mul on väga kahju kuulda inimeste lahkumisest Eestis. Sellest on mulle ka meili peale kirjutatud. Teise riiki kolimine võib küll individuaalse probleemi lahendada, aga laiemalt vaadates on see tõsine teema riigi jaoks. Nagu eespool ütlesin ja ära põhjendasin, ei ole samasooliste abielu legaliseerimine ainult homoseksuaalsete inimeste huvides, vaid kogu Eesti ühiskonna.
suured t2nud positiivse ja 6iglase artikli eest tulevad uus-meremaalt, olen siin elanud kolm aastat koos oma uus-meremaalasest partneriga, kellega olen koos olnud yle viie aasta. kuigi me m6lemad armastame eestit v2ga ja oleme ka r22kinud eestisse elama minemisest j22b see teema sinna paika, sest eestil puudub vastav legaliseeritud seadusandlus. eesti valitsus, parteid ja poliitikud tulevad v2lja vaid enda tekitatud pseudo-probleemidega millel pole mingit realistlikut tagapida. tekib kysimus kas neil on tagurlikud silmaklapid ees, et nad ei n2e kuidas teised riigid on valutult seadusi muutes kujundanud tolerantseid ja toetavaid yhiskondi, kus seksuaalne orientatsioon ei ole isegi m2rkimist v22rt, see on loomulik osa yhiskonnast.
ulrika kirjutatud lugu toob v2ga selgelty v2lja mida eesti poliitikutel vajaka j22b - julgust seista selle eest mida nad k6ik reklaamivad - progress, parem elu ja 6iglus eesti rahvale, j2ttes mainimatta et k6ik see headus mida nad promovad on diskrimineeriv ja ainult valdavale enamusele.
siiski, t2nu sellistele artiklitele avanevad nii m6nedki silmad ja j22b vaid loota et kaine m6istus v6idab ja julgus seista 6igluse eest toob t6elise reformi eesti yhiskonnas.
suured t2nud, ulrika, hea loo eest.
Tähendab artikkel on hea ja üllas on mõte, et olenemata orientatsioonist altari ette käsikäes astuda saaks.
TEGELIKULT tuleks alustada elementaarsest - varba ukse vahele saamiseks oleks vaja rõhuda hoopis partnerlusseadusele, mis reguleeriks samasooliste kooselu ja selle lagunemise tagajärgi. Kui me suudame selle pisikese sammu oma ühiskonnas läbi suruda, on tehtud suur edasiminek.
Ärgem rääkigem homoabieludest - konventsionaalsel paduheterol, kel vähegi fantaasiat on kangastuvad hirmuunenäod. Muuta kellegi lastetoaväärtusi me ei saa. Las nad jääda. Tasa ja targu visalt tegutsedes jõuame tillukeste sammudena ehk kogukonnana kuhugigi...senise regressiooni asemel...
...kui esmakommenteerija teooriat uskuda, siis ma ei tea kust või kuidas ma selle homoseksuaalsuse õppisin? kodus seksist ei räägitud. koolis ka mitte. sõbrad olid kõik heterod. keegi ei käitunud nagu homo. teles ei räägitud seksistki, ammu veel homodest. ajakirju polnud. internetti polnud. ja näe - õppisin homoks!
seksuaalsus avaldub puberteedieas. see on iga, kus lihasele isalegi tere ei öelda. kõik mis vanemad õpetavad on a priori väär. ainuke autoriteet on sõbrad. aga minul olid normaalsed sõbrad - kui keegi vähegi erinev oli - sai tappa!
ma ei saa aru, mis sundis mind küll vastu tahtmist homoks õppima. ja kust sain õppematerjali?
veelgi enam - kui oleks võimalik, ma õpiks ümber. tagasi normaalseks inimeseks. see tagaks partneri leidmise protsendiks 45, senise 5 asemel (kui lähtuda teooriast, et homosid on 5 % elanikonnast ja naisi-mehi pooleks). samuti oleks võimalik olla ilma igasuguse jamata normaalne sootsiumi liige, mitte kuuluda vastutahtmist ühte marginaalsesse rühma.
Ja veel üks asi - homod ei ole mitte ainult inimesed. seda esineb ka loomadel. kust nemad selle õppisid?
Äkki on ikka nii nagu nüüd juba arukam osa kirikust julgeb tunnistada - et kõik elav on Jumala loodu?
Või kellele Jumal ei sobi - siis osa normaalsest bioloogia mitmekesisusest... ja see tähendab, et on VAJALIK, looduse enda tervise säilimiseks. Kaasaegne teadus leiab juba et looduse alistamise asemel on vajalikud ka haigused, viirused, mikroobid jmt taoline, mille vastu kasvõi keemiaga võideldakse. See oleks vastupidine seisukoht neile kes kardavad et homode tõttu sureb inimkond välja.
Post a Comment